Luule on trumm ja tuul. Trummini tuleb ulatuda, tuul tuleb kohale ise. Mõlema keskmes on rütmika, tajusisene või tajutagune, pole tähtis. Luule võib jäädagi kaugeks trummi- või tormikohinaks, ent võib lõikuda jäägitult lugeja/kuulaja olemishetkisse. Šveitsis resideeriva vene luuletaja Sergei Zavjalovi hiljuti eesti keeles avaldatud, luuletaja enda poolt koostatud valimikus „Meelika. Kõned“ liigutakse neis piirides. Antiiksed kõrged värsivormid raamatu algusest taanduvad „Jõulupaastu“ dokumentaalsesse kiretusse, hoopis teistmoodi rituaalide ülevusse, majesteetlikkusse, mis kohutab. Sõjamälu matab inimese tajud ja tundmused. Möödunu saab olevikuks uues kuues, mille revääril on tunane, ent aistinguteni autentne okserada. Tulevik jääb kaugeks kulissiks, mille mõju siinsele (lokaalsele) on teadmata, mineviku kordumine võimalik.