Maailma tipplavastajate hulka tõusnud Fatih Akini 2002. aastal vändatud “Solino” tegevus kulgeb trööstitus Duisburgis. Lars von Trieri “Antikristuse” metsastseenid filmiti Kölni lähedal. Peter Thorwarthi “Bang Boom Bang”, mis pendeldab Kölni, Dortmundi ja Unna vahel, on kohalikule sama oluline kui eestlasele “Viimne reliikvia” ning on kinos jooksnud ei rohkem ega vähem kui kümme aastat jutti.

Tänavu korraldati Euroopa Filmiakadeemia auhinnagala just sealsamas, Saksamaa keemia- ja metallurgiatööstuse ning söekaevanduste tihealal, kus on 53 linna ja elab 5,3 miljonit inimest. Miks keriti punane vaip Euroopa filmitippude jalge ees lahti just Essenis ja Bochumis, linnades, mis ilmselt paljude külaliste jaoks esimest korda Saksamaa kaardil koha leidsid? Aga sellepärast, et nii Essen kui Bochum kui ka kõik ülejäänud 51 linna ehk Ruhri Metropolis kannavad koos Türgi linna Istanbuliga saabuval aastal austusväärset Euroopa Kultuuripealinna tiitlit. 

Hüüdlause change through culture, culture through change üritab luua tänaseks rasketööstuselt kergema, elektroonika-, kultuuri- ning turismitööstuse poole liikunud piirkonnale uut identiteeti. Näiteks 1986. aastal töö lõpetanud Zollvereini söekaevandus oma Bauhausi arhitektuuriga on kantud UNESCO kultuuriväärtuste nimekirja ja töötab praegu juba uhke muuseumi-kultuurikeskusena, mis meelitab kohale turiste igast ilmanurgast ning pakub linnaelanikele vaba aja veetmise võimalusi nii suvel kui talvel. Seal, kus veel pool sajandit tagasi sorteeriti liini taga kive söekamakate vahelt välja ja kus lapsed oma kaevurikarjääri alustasid ja põdurad lõpetasid, on nüüd uhke kontserdisaal. Õhk on Essenis puhas ja kohalikud on rõõmsad, et ilusa ilmaga näeb eemal Dortmundi torne, mida veel paarkümmend aastat tagasi varjas paks sudu.

Auhinnagala ise läks Euroopa tele-eetrisse massiivse Bochumi “Jahrhunderthalle” jõuliste raudsete ribide vahelt. Multifunktsionaalseks kompleksiks kohandatud “Saja-aasta-hall” oli kunagi terasetehase gaasi-jõujaam. Enne ametlikku tseremooniat täitsid audiovisuaalkunstnikud ruumi tuleleekide ja sädemetesajuga, metalli vaoshoitud möirete ja kriisetega. (Ka Zollvereini ajaloo eksponeerimisel oli oskuslikult kasutatud heli, animatsiooni, vaateplatvormi puhul ka vibratsiooni, et kõigi meeltega saaks külastaja aimu, millistes füüsiliselt kurnavates tingimustes sada aastat tagasi sajad tuhanded kaevurid töötasid.)

Reede, 11. detsembri õhtul austati elutööpreemia võitnud Ken Loachi Saksamaa suurimas, Esseni Lichtburgi kinoteatris. Põlise töölisklassi eestkõnelejana vibutas Loach tõsiselt näppu nii “salongisotsialistidele” suunas, kes “räägivad vasakpoolsusest, aga teevad parempoolseid otsuseid”, kui ka külmalt küünilise maailmapoliitika suunas. Tsiteerides “üht mitte väga populaarset meest” Leninit, rõhutas ta, et kõrgklass elab kriisi üle, kui töölisklass selle kinni maksab. “Lihtsalt inimeselt on võetud lootus,” lausus ta, ning filmirahvas aplodeeris. 

Ka Euroopa Liit sai kurja kriitikat: “Euroopa vajab kriisi ajal solidaarsust, aga Euroopa Liit ässitab töölised üksteise vastu, konkureerima, võitja on see, kes teeb odavamalt. Ametiühingute jõud on murtud. Kust tuleb uus jõud?” muretses ta tulevikku vaadates. Loach, kelle noorusajal leiti, et ühtehoidmises on jõud, on näinud, kuidas naabrist sai kogukonna liikme asemel konkurent ning individualism ja isiklik kasuahnus seljatas kollektiivsuse. Tema viimane film, “Ericut otsides”, näitab trööstituse vanameistrit üsna sentimentaal­ses valguses – õnnelikku lõppu niisugusele loole elu ei kingiks. Aga Loach on asunud lootust ja lohutust külvama. Loachi suust kõlas üleskutse ka Euroopa poliitikutele kaitsmaks Euroopa filmi ja soodustamaks tema turundamist. Tõepoolest, tollesama Euroopa Filmiakadeemia auhindade nominente pole suuremas osas Euroopas võimalik üldse kinos näha. Ning olukorras, kus Hollywood kulutab filmi promoks filmi eelarvega võrreldava summa, ei ole Euroopa filmil mingit lööki. 

12. detsembril Bochumis aga triumfeeris julmurist austerlane Michael ­Haneke, kes pidi lavale tänukõnet pidama minema lausa kolmel korral. Tema “Valge pael” (kõigile lohutuseks – aasta parim Euroopa film jõuab kevadel Artise ekraanile) sai nii parima stsenaariumi kui parima filmi ning Haneke ise parima režissööri auhinna. Emotsioonide väljendamises mitte kõige konkurentsivõimelisem vanameister väljendas sõnades siiski üllatust ning rõõmu ning tänas kõiki filmis kaasa teinud lapsi (vt filmi lühitutvustust eelmisest Areenist). 

Imeline Isabelle Huppert, kellele samuti püstijalu aplodeeriti, nagu ka kriitikute preemia saanud Andrzej ­Wajdale ja Ken Loachile, alustas tänukõnet mõttega, et kas Euroopa keel ei võikski olla filmikeel – universaalselt mõistetav ja puudutav. Huppert pälvis auhinna edukuse eest maailma kinos. 

Ameerika filmitööstuse ajakirja Screen International ajakirjanik ­Martin Blaney, kes sel aastal ka PÖFFi külastas, jõudis oma ülevaateloos juba kurta, et Saksamaa mitte just kõige atraktiivsem paik ei meelitanud kohale väärikamaid külalisi ja Filmiakadeemia liikmeid (Kate Winsleti, ­Charlotte Gainsbourg’i, Penelope Cruzi toolid olid tühjad ning õhtu juht, võrratu saksa koomik Anke Engelke, sai nende kulul nii mõnegi nalja teha), kuid küllap järgmisel aastal Tallinnas, kui EFA juhatab sisse Tallinna kui Euroopa Kultuuripealinna staatuse, on teine lugu: “PÖFFi finaaliks kujunev EFA gala peaks kohale kutsuma oluliselt rohkem huvilisi, sest organiseerijatel on käepärast palju parem infrastruktuur, alustades suurest hulgast eesrindlikest hotellidest, lõpetades Vanalinna mitmete vaatamisväärsustega,” usub Blaney. 

Kuidas see täpselt sobitub MTÜ EFA 2010 liikme Tiina Loki poolt õhku visatud säästuideega majutada ja toita kõrgeid külalisi Tallinna tavalistes kodudes, saab näha. Praegu on gala korraldusmeeskonnal veel kõik teed lahti – ehk nagu ütleb Eric Cantona Loachi filmis “Ericut otsides”, mis eelmise nädala lõpus Artise kinno jõudis, “võimalusi on alati rohkem kui üks”. 

*Ajakirjanik külastas Euroopa Filmi­akadeemia auhinnatseremooniat ­Ruhri Metropolises Euroopa Filmiakadeemia ja SA Tallinn 2011 kutsel. 

Euroopa filmiakadeemia auhinnad 2009


Parim film: Michael Haneke "Valge pael"

Parim lavastaja: Michael Haneke, "Valge pael"

Parim mees näitleja: Tahar Rahim, "Prohvet", režissöör Jacques Audiard

Parim naisnäitleja: Kate Winslet, "Ettelugeja", režissöör Stephen Daldry

Parim stsenaarium: Michael Haneke "Valge pael" 

Parim helilooja: Alberto Iglesias, "Murtud embused"

Aasta avastus: "Katalin Varga", režissöör Peter Strickland 

Parim animatsioon (UUS!): "Mia ja Migou", režissöörid Jacques-Rémy Girerd, Nora Twomey

Parim lühifilm: "Poste Restante", režissöör Marcel Losinski

Elutööpreemia: Ken Loach

Preemia edukuse eest maailma kinos: Isabelle Huppert

Parim dokumentaal - Prix Arte: "The Sound of Insects - record of the Mummy", režissöör Peter Liechti

Koostööauhind produtsentidele - Prix Eurimages: Diana Elbaum ja Jani Thiltges

Carlo Di Palma nimeline parima operaatori auhind: Anthony Dod Mantle, "Antikristus" ja "Rentslimiljonär" 

Parima helirežii Prix d'Excellence: Brigitte Taillandier, Francis ­Wargnier, Jean-Paul Hurier ja Marc Doisne filmile "Prohvet" 

Kriitikute auhind - Prix FIPRESCI: Andrzej Wajda, "Kalmus"

Rahva lemmik: "Rentslimiljonär", režissöör Danny Boyle