Gohar Markosjan-Käsper"'Teekond säravatele tippudele"'
"Teekond säravatele tippudele" on Gohar Markosjan-Käsperi teine eesti keeles ilmunud raamat. Arvestades Eesti armeenlanna teoste (eelkõige aga "Penelope") tõlkemenu Vana Euroopa riikides ning Venemaal, tundub see isegi kummaline. Aga see selleks.
Kõiki neid kuut novelli ühendavad argielu igavhalli maski tagant kerkivad nukravõitu tegelased. Elu, milles nad askeldavad, on kriipivalt üksluine, rutiin mitte ei tapa, vaid on juba tapnud. Järele jäävad igapäevaoimetusse uppunud pereisad, liigagi kompromissialtid kuulsusejanus kirjanikud ja tüüpilised naisekujud, kelle elu tuumaks on poed ja televisioon. Vihaleajavalt apaatsed figuurid. Aga õnneks on elul neile õnnetuile hingedele midagi varuks (novelli žanr on antud juhul parim). Ja juba ilmnebki müstiline käsi (või kuidas soovite: X-faktor, alateadvuse salasoppidest pinnale ujunud segased sõnumid, ühisteadvuse hallutsinatsioon - mis asi see veel on? -, jah, kõik on võimalik) ning hakkab järgnevas keskset rolli etendama.
Nende koomilisveidra kuju võtvate lookeste ühisosa koondubki sõnasse "müstika". Üldjuhul annab autor lugejaile küll niidi, aga ühtegi otsa sellel pole - sikuta, kust tahad. Veel üks müstiline tõsiasi. Aga seda põnevam. Kuni lõpuni välja. Markosjan-Käsper läheb koguni nii kaugele, et võtab armeenlastelt nende Ararati (novellis "Ararat kadus ära"). Ühel ilusal... vabandust, ikka ühel järjekordsel piinavalt tavalisel hommikul on Ararati mägi kadunud. Pole enam! Keegi ei usu, aga keegi ei suuda kahelda ka tuhandetes silmapaarides. Terve elu ühe ja sama koha peal seisnud mäemüraka asemel sinab nüüd taevas. Püha jumal! (Jumalaga on siinsetel tegelastel siiski vähe pistmist.) Milline absurd! Totaalne kaos! Inimtuulelipud laperdamas omaenda alateadvuse tuulte käes...? Kuus novelli - liigagi kiiresti otsa saanud kompvek müstikamaiastele.
