Greta Varts kõhkleb: Bütsants
Täpsemalt, naiselik teekonnalugu vampiiridest ema ja tütrega, kes vajavad pärast 200aastast elu lepitust oma minevikule ja olevikule. Üks toitub surijaist, teine kurikaeltest, ühtmoodi üllad vereimejad mõlemad. Kahjuks on just see pehmus, millega lugu on jutustatud, ja pluralism, mida on püütud loo sõnumisse kätkeda, filmi tapariistaks. Kulgemine mõjub väsitavalt ja Saoirse Ronani mängitud Eleanor ei eristu peaaegu millegi poolest sel aastal varem nähtud emotsionaalselt intelligentsest, aga tühisilmsest tulnukast ulmepõnevikus “Keha”.
Briti ja iiri noorte näitlejate paremik on filmis esindatud ja seda üpris korralikult, aga lugu, mida mängida, ei ole neile siiski antud. Film on aeglane, kulgedes lisaks veel kahes ajas korraga ja proovides lahti seletada igavese elu moraalset koormat, üksindust, vastutust, perekonnasidemeid ja armastust ühtaegu. Kontrast, mis filmi algul luuakse kõlvatu Clara (Gemma Arterton) ja pühakust Eleanori (Saoirse Ronan) vahel, ei mängi konfliktina välja ning ema ja tütre liin jääb pinnapealselt peegeldama peresidemeid kuskilt 19. sajandi naisteromaanist.
Vampiirifilmide ja muude kolekollide ning müütiliste võimete ekraanil realiseerumise menukus tundub toetuvat sellele, et reaalsusest põgenevatele fännidele antakse uusi võimalusi vampiire tundma õppida või siis pakutakse vähemalt korralikku visuaalset action’it, mis kinos pooleteiseks tunniks kaasa võiks haarata. “Bütsantsis” pole kahjuks ei üht ega teist. Leige lugu on leigelt (kohati üle võlli sentimentaalselt) jutustatud ja selle tasasus jääb vaataja jaoks täiesti põhjendamata. Ehk sobib see esimeseks vampiirifilmiks?
Tallinn – CC Plaza, Solaris
