Guido Knopp. “Hitleri abilised”.
Kranaadi ennustus, et kunagi näevad trükivalgust kõigi Saksa natside
elulood, läheb täide varem, kui arvasin. Mis kõik ei ole juba ilmunud!
“Hitleri käsilased”, “Hitleri naised”, “Hitleri abilised”. Kui nii edasi läheb,
siis tulevad lõpuks ka “Hitleri koerad”. Natsitemaatika on kirjastajate jaoks
kullaauk. Seda veidram, et eesti keeles ei ole seni ühtegi korralikku raamatut
vanast Aadust endast. Kuni see puudub, jäävad Guido Knoppi jutustatud
natside elulood justkui õhku rippuma. Mis vägi see oli, mis tegi Bormannist,
Schirachist, Freislerist, Eichmannist, Ribbentropist ja Mengelest nagu
miljonitest teistestki sakslastest veendunud natsid? Autor ütleb, et muudes
oludes oleksid kõik need mehed elanud normaalset elu. Oli see rahulolematus
Versailles’ rahulepinguga, mis pani korralikud sakslased Füüreri sabas
marssima? Või geenidesse jäänud ebakindlustunne, mille juured ulatuvad
Kolmekümneaastase sõja aegadesse, kus kõik Euroopa riigid omavahel sõdu pidasid
ja sõjatandriks oli Saksamaa? Või oli midagi veel – midagi, millele vihjab
psühhoanalüütik Erich Fromm, kes kirjeldas Hitlerit kui šamaani, kellel oli
vaieldamatu võim inimeste hingede üle? Ainet mõtiskluseks, ütleks
Stirlitz.
Mis nendesse käsilastesse puutub, kellest Knopp pajatab, siis jääb
mulje, et kurjale kuulsusele vaatamata oli tegemist eelkõige bürokraatidega,
kes rakendasid oma bürokraaditalendi Reich’i teenistusse. Tavalised igavad
perekesksed sakslased, nagu need, kes tänapäevalgi Berliini kabinettides
palehigis oma rasket bürokraadileiba söövad. Seda kampa ei saa võrrelda
kaadriga, kes ümbritsesid seltsimees Stalinit enne 1937. aasta puhastusi
– seksmaniakk Dõbenko, teeröövel Jakir, kõlupea Tuhhatševski, alkohoolik
Blücher – ja keda nii värvikalt kujutab Viktor Suvorov. Eks oleks ju
ka Bormannist ja teistest võinud kindlasti kirjutada hoogsama loo, aga selleks
on professor Knopp ikka liiga ordentlich.