Vähemasti sama palju „make love not war“-vaimust kantud ja 1960ndatel Eesti kunstiellu tulnud põlvkonnal, rühmitusel ANK ‘64 polnud vähem mõjuvõimas guru – graafik Tõnis Vint. Vindi koju koguneti peaaegu igal õhtul vaatama defitsiitseid kunstiraamatuid ning kuulama kunstniku müstilisi ja kaugeleulatuvaid teooriaid. Kui tema osalusel asutatud ANK ‘64 liikmed läksid ühel hetkel oma teed ning said iseseisvalt klassikuteks (Jüri ­Arrak, Tiiu Pallo-Vaik, ­Malle Leis, ­Marju Mutsu, Aili Vint, kui nimetada vaid mõned tuntud nimed), siis Tõnis Vint jätkas oma mitteametlikku õpetajategevust. Tema kodustuudio koosviibimistelt, mille liikmeid hakati nimetama Studio 22ks, käis järgnevatel aastakümnetel läbi sadu inimesi, kellest paljud jäidki teatud visuaalselt kohe äratuntava pitseriga kunsti tegema. Valik Studio 22 liikmete loomingust on 7. jaanuarini väljas Tallinna Õpetajate Maja kunstigaleriis.

Ei saa salata: õpilased on siinsel juhul väga oma meistri nägu. Spetsiifiline, tihti ruudukujulise teose pinna geomeetriliste ­kujundite ning faktuursete pindadega jagamine, mandala-armastus ja „idamaise“ hõnguga koloriit. Või siis vastupidi, range mustvalge. Esindatud on guru ise ja 16 tema õpilast, kellest enamik ei ole kunstnikuna tuntud. Vaid Agu Pilt (1951–2002), hea maalija ­Mauri Gross ja Sten-Erik Stamberg, keda võib seostada kunstirühmitusega Vedelik ning alternatiivgaleriiga Metropol. Stamberg ja Marge Viirg paistavad silma filigraansete ja väljapeetud puhtalt geomeetriliste kompositsioonidega. Mahukalt esindatud Riina Grethiel Leppoja-­Kaljusmaa on omavahel kokku viinud värviküllased idamaised mandalad ja Eesti rahvakultuuri kujundid – ja seda Austraalia aborigeene meenutavas täpitehnikas. Minimalistlikult efektne on ­Eneli Luiga. Ootamatu on leida näituselt tuntud skeptiku Martin Välliku kuufotod. Idamaiste kitši piiril (ja kohati üle piiri astuvate) maastikumaalidega on esindatud Rainer Kurm. Seintel on väljatrükid stuudiolaste Tõnis Vindi juurde jõudmisest, nende teatava sentimentaalse värvinguga esitatud isiklikud lood.

Küllap on võimatu rühmituse siseelu ning valitsevat vaimsust mõista ise sinna kuulumata. Olen ise Tõnis Vindi stuudiot külastanud kõigest kolm korda. Üks kord teismelisena ja koos emaga, kahel teisel korral olen viinud sinna Ameerika kuraatorid. Meelde jäid guru pealtnäha seosetult esitatud intrigeerivad faktid: näiteks, et Püha Graali nähti viimati Pirita kloostris. Et apteegis müüdavad ürdikaramellid on valmistatud inimvaenuliku mungaordu vana retsepti järgi ja seetõttu mürgised. Et MTV peidab oma kaadrite vahele salasõnumeid. Täpsustavaid küsimusi keegi ei esitanud ja guru kappas oma mõtetega edasi. Meeleolu oli omal kombel salaseltsilik, täiesti loomulikult võis märgata teatavat isikukultust. Igal juhul on Studio 22 puhul tegemist Eesti kunstis haruldase guru ja tema jüngrite fenomeniga, mis sellisena vääriks kindlasti sügavamat tähelepanu ja analüüsi.