Gustav Meyrinck
Kirjastus Monokkel on möödunud aastal olnud produktiivne. Maailmanimega esoteerilise kirjamehe kaks romaani ühe tõlkija poolt saksast eesti keelde ümber panna ei olegi nii lihtne. Eriti siis, kui lugeja jaoks ilutseb annotatsioonil viide, et autor on okultistliku romaani meister.
Usun, et mõlema romaani jaoks on Eestis piisavalt turgu. Seda enam, et kunagine esoteerilise kirjanduse tulv on asendunud tasahilju rahulikuma tempoga. Igal ajastul on ju neid, kes ei ole rahul puhtakujuliste vaimsete õpetustega ning igatsevad saada puudutet maagilist tunnet loovast, aga samas vähese vastutusnõudega maailmast. Agnostikud on Eestis enamuses.
Ma ei julge siiski Meyrincki okultistliku romaani tipptegijaks nimetada. Okultismi kui nähtust iseenesest võib ju käsitleda ka tasandil, mis jääb suuresti esoteeriliste sisemonoloogide tasemele, mida sisuliselt „Valge Dominiiklane“ ka on. Aga, noh... Erinevalt „Rohelisest näost“ uneleb autor „Valges Dominiiklases“ oma ulmade maailmas ja kogu romaani kohta tuli vast paar pingestet kohta, mida võiks nimetada pisukeseks okultistlikuks elamuseks või selle lähedaseks. „Rohelise näo“ ülesehituses on aga palju dialoogi ja arvestades romaanis liikuvat mütoloogilist joont (Ahašveroši lugu), nii ka ainuvõimalik. Minu jaoks tähendab okultism vast siiski midagi muud. Ka okultistlik romaan ei peaks saama läbi karvupüstitava elamuseta. Mitte, et õudukas, aga vapustav. Selles on okultismi mõte. Olen näinud pealt eksortsismi, sestap jääb Meyrinck mulle leebeks ja unistavaks autoriks. Ma arvan, jääb ka neile, kes on iganes lugenud Aleister Crowley asju või Ordo Templi Orientise hermeneutilisi tekste.
Noile aga, kes igatsevad unelmate ilma avardumist, on Meyrincki romaanid just parajad. Niisama ajaviitelugemiseks. Väga meeldis romaanide tõlge: lausestus oli sujuv ja loetav. Kõik saavad aru. Oli välditud otseseid germanisme (mis on ju tõlgete puhul nii tavalised!), vürtsina kasutati mõnd uudis- ja unarsõna, mille tähendus lause kontekstis oli jällegi täpne. Vaat selline asi teeb rõõmu.
