Inimkonna ainulaadne ehitis Hagia Sophia  (tähendab uuskreeka keeles Püha Tarkust) kuulub õigusega UNESCO kaitse all olevate kultuurimälestiste tippnimistusse, asudes käesoleval ajal  Istanbulis (Konstantinoopolis). Kuid see puhtajaloolis-kultuuriline fenomen on viimastel aastatel omandanud ka selgema ideoloogilis-poliitilise dimensiooni.

Nimelt algatati Kreekas, Bulgaarias, Küprosel, Serbias jm ühiskondlik allkirjade kogumise kampaania kiriku tagastamiseks algsetele omanikele – õigeusklikele. Kreeka parempoolse parlamendisaadiku Kostas Hatzidakise (Uus demokraatia partei) eestvedamisel alustatud ürituse käigus kavatsetakse koguda vähemalt miljon allkirja, mis antakse siis edasi Euroopa komisjonile Brüsselis. Viimane peab omakorda seadma Türgi tulevase Euroopa Liidu liikmeks oleku üheks tingimuseks ajaloolise ülekohtu heastamise. Seda enam, et Istanbulis on mitmeid muljetavaldavaid  mošeesid, näiteks Sultan Ahmet Camii ja Süleimani.

Esimese sammuna ihaldatud eesmärgi saavutamise teel soovitakse saada euroliidult suurt rahalist ning tehnilist abi Hagia Sophia restaureerimiseks ja vajadusel konserveerimiseks. Mõnevõrra ootamatult saabus toetus Šveitsist: läinud aasta varasügisel tegi hulk kohalikke õpetlasi spetsiaalse pöördumise Europarlamendi poole, milles soovitatakse sel institutsioonil alustada ametlikke läbirääkimisi Türgi võimudega pühakoja tagastamise asjus kristlastele. Seega 2015. aastaks, mil plaanitakse Türgi vastuvõtmist Euroliitu. Kunagise peakiriku tagasi saamise praegused väljavaated ei paista türklaste põhimõttelise vastuseisu tõttu olevat eriti lootustandvad, kuid kaugemas tulevikus ei saa positiivset otsust siiski välistada.   

Bütsantsi tähtsaima jumalakoja ehitasid aastail 532–537  geniaalsed Anthemios Tralleisest (ehituse üldjuht) ja matemaatik-geomeeter Isidoros Mileetosest kolmelöövilise basiilikana (pikkus 77 meetrit), mida kroonib 56 meetri kõrgune peakuppel. Hoone valmis meeletu kiirusega – kõigest viie aastaga –, neelates igal aastal suurema osa keisririigi sissetulekutest. Keiser Justinianus I (valitses 527–565) läks oma religioosses eksalteerituses niivõrd hoogu, et otsustas isegi katedraali põranda katta kuldplaatidega. Suure vaevaga õnnestus õukondlastel keelitada teda säärasest mõttest loobuma. Küll aga kaunistasid peakirikut imelised valgusaknad, kullatud mosaiigid, vitraažid, küünlavalgustus, eri marmorisortidest püstitatud sambad jms. Just Hagia Sophia ebamaisus mõjutas pärimuste järgi Kiievi suurvürsti Vladimir Svjatoslavitši saadikuid niivõrd, et koju saabudes teatasid nad oma käskijale: "Me tõesti ei tea, kus olime – kas maal või taevas, sest ei leidu kusagil  maal säärast ilu!" Seejärel otsustanud valitseja (988. aastal) lõplikult õigeusu vastuvõtmise kasuks.

Pühakoda toimis palju sajandeid Ida-Rooma keisririigi tähtsaima kirikuna, selle esimene vandaalne rüüstamine leidis aset aga 1204. aastal, mil Lääne-Euroopast Hommikumaale suunduvad ristisõdijad tungisid äkkrünnakuga Konstantinoopolisse. Muide, enam-vähem samal ajal ja sama paavst Innocentius III õnnistusel korraldati 1208 esimene ristiretk meie Ugandisse. Pärast  Õhtumaalt tulnud vallutajate poolt asutatud Ladina keisririigi varingut 1261 taastati jumalakoda peaaegu endises hiilguses ning pühitseti uuesti sisse.

Ortodokside valduses oli ta kuni 29. maini 1453, kui Osmani-türklaste sultanil Mehmet II Fatihil ("Vallutajal") õnnestus pärast mitmekuulist piiramist pealinn vallutada. Võitjad korraldasid koletu tapatalgu, surmast ei pääsenud ka Hagia Sophiasse varjunud tuhanded linnaelanikud. Kuni vaenlaste sissetungini kestis seal juba mitu järjestikust päeva väldanud jumalateenistus. Legendi kohaselt haihtus teenistust pidanud preester lihtsalt taevasse – et kord ometigi taaspühitsetud õigeusklikku jumalakotta tagasi pöörduda!

1453 konverteeriti peakirik mošeeks ja paljud valgusaknad müüriti kinni, enamik mosaiikidest kisti maha. Säärases olekus tegutses ta kuni 1934. aastani, mil Türgi Vabariigi asutaja ja euroopa kultuuri suure austaja, president Mustafa Kemal Atatürgi korraldusel muudeti see muuseumiks. Muuseum on Hagia Sophia praegugi. Olukorda saab vaadelda omapärase vaherahuna: peaaegu igal Konstantinoopoli vallutamise aastapäeval toimuvad mošee taasavamist nõudvate islamistide demonstratsioonid, teisalt jälle ei ole kreeklased jätnud lootust saada tagasi kunagine õigeusu suurim jumalakoda. Muide, delikaatselt on Hagia Sophia vastu tundnud huvi ka virulentselt-visalt kõikide kristlaste karjaseks pürgiv Vatikan. Nii olevat näiteks paavst Benedictus XVI avaldanud vaga soovi seda külastada, Türgi võimud olevat niisugusest "salakavalast" plaanist üsnagi ärevil.

Kõige probleemsem on olukord veel säilinud hindamatute mosaiikfragmentide konserveerimisega. Väliskeskkonna mõjul ja ebakompetentse restaureerimise tulemusena mosaiik aegamööda laguneb. Kohalikud kunstiajaloo professorid Semawi Eis ja Said Basaran hindavad kujunenud olukorda isegi "Türgi häbina".