“Islandi kell”

Islandi keelest tõlkinud Arvo Alas ja Askur Alas. Varrak, 2008. 491 lk.


On tähelepanuväärne, et keskaja koidikul olid just islandlased – tilluke rahvas kusagil Euroopa kukla taga – need, kes suutsid endale luua tõeliselt kõrgetasemelise kirjanduse. Milan Kundera on arvanud, et kui islandlased oleksid oma võimsad saagad kirja pannud mitte islandi, vaid näiteks inglise või prantsuse keeles, peetaks neid terve Euroopa kultuuri tüvitekstideks ja õpitaks igas koolis. Aga islandi keel – kas siis valge inimene seda mõistab? Nii on islandi saagad teenimatult varju jäänud.


Ega see nii halb olegi. Ääremaadel on alati värskem õhk ja avaram silmapiir. Suurte bulvarite inimvool paneb pea valutama, agulid seevastu on täis kummalist salapära ning võltsimatut romantikat. Kuulsad islandi saagad ei oodanud oma aega mitte kuninglike raamatukogude riiulitel, vaid islandi vanaeitede voodi all, kortsus nahatükikestel, millega polnud võimalik enam saabastki paigata.


Halldór Laxnessi “Islandi kell” kõneleb ajast, mil ka islandi rahva olukord polnud kröömikestki parem mädanema kippuvate käsikirjade omast. Katk ja kohutav vaesus olid 17. sajandi lõpul võtnud oma ning iidne rahvas kippus maa pealt kaduma. Kunagisest vabast skaldide soost olid alles vaid armetud riismed – rohkem tontide kui inimestega sarnanevad olendid, keda taani kaupmehed pealegi veel halastamatult riisusid. Islandlane oli peaaegu sõimusõna, temaga ei soovitud ühes ruumiski viibida, kuna islandlase lehk olevat liiga jäle – ja mida tegelikult oodatagi inimestelt, kelle lemmikroaks oli maa sees mädandatud vaalaliha!


Sel kurval tunnil otsustab üks haridust saanud ning Taani kuninga juures kõrge au sees peetav islandi soost mees nimega Arnas Arnaeus päästa, mis päästa annab, ning koguda kokku vähemalt muistsed saagad ning skaldilaulud, et luua sedasi monument kaduvale rahvale.


Kurval tunnil... Jah, kurb ja trööstitu oli islandlaste elu kindlasti, kuid “Islandi kell” pole sellest hoolimata mingi hale ja armas nuturaamat ning islandlased pole ka habisevad lepalehed või tuules murduvad lillekesed. Neid on nii kaua tallatud, et nende tõug on muutunud vintskeks kui tallanahk ja neid võib nüüd kõrvuni mutta trampida, aga jultunud silmad irvitavad ikka porimülkast vastu. Sest tõesti, mida on karta meestel, kelle esivanemaks oli Nõlvaotsa Gunnar ise? Vahel tundub lausa, et see iidne rahvas on omal ajal läbi käinud hallahiiglastega ja lasknud oma soontesse voolama kuuma trollivere, mis soojendab neid kodumaa pakases ning aitab üle elada ka kõige rängemad katsumused. Võõrsile sattudes on nad otskui hulkuvad penid, keda viisakam rahvas malakaga eemale peletab ja kes omasuguse alati lõhna järgi üles leiavad. Siis katsuvad nad algul teineteist kintsust hammustada, urisevad natuke ja lähevad lõpuks lähimasse kõrtsi viina jooma. Tõesõna, selliste esiisade üle võivad islandlased uhked olla! Just säärased teosed tõstavad rahva eneseväärikust, mitte mingid lapsikud ja patriootilised seriaalid.


Ja ka eestlastele peaks Laxnessi “Islandi kell” igati mokka mööda olema. Eks ole meiegi üks väga vana rahvas, kel muistne tarkus suus ja kelle rahvaluulet arhiivid kummis täis on. Ja eks oleme meiegi pidanud peenikeste eurooplaste seas rehepappi mängima ning sakste tagant õngenööri näpates ellu jääma.