“Islandi kell”
Islandi keelest
tõlkinud Arvo Alas ja Askur Alas. Varrak, 2008. 491 lk.
On
tähelepanuväärne, et keskaja koidikul olid just islandlased
– tilluke rahvas kusagil Euroopa kukla taga – need, kes suutsid
endale luua tõeliselt kõrgetasemelise kirjanduse. Milan Kundera
on arvanud, et kui islandlased oleksid oma võimsad saagad kirja pannud
mitte islandi, vaid näiteks inglise või prantsuse keeles, peetaks
neid terve Euroopa kultuuri tüvitekstideks ja õpitaks igas koolis.
Aga islandi keel – kas siis valge inimene seda mõistab? Nii on
islandi saagad teenimatult varju jäänud.
Ega see nii halb
olegi. Ääremaadel on alati värskem õhk ja avaram
silmapiir. Suurte bulvarite inimvool paneb pea valutama, agulid seevastu on
täis kummalist salapära ning võltsimatut romantikat. Kuulsad
islandi saagad ei oodanud oma aega mitte kuninglike raamatukogude riiulitel,
vaid islandi vanaeitede voodi all, kortsus nahatükikestel, millega polnud
võimalik enam saabastki paigata.
Halldór Laxnessi
“Islandi kell” kõneleb ajast, mil ka islandi rahva olukord
polnud kröömikestki parem mädanema kippuvate käsikirjade
omast. Katk ja kohutav vaesus olid 17. sajandi lõpul võtnud oma
ning iidne rahvas kippus maa pealt kaduma. Kunagisest vabast skaldide soost
olid alles vaid armetud riismed – rohkem tontide kui inimestega
sarnanevad olendid, keda taani kaupmehed pealegi veel halastamatult riisusid.
Islandlane oli peaaegu sõimusõna, temaga ei soovitud ühes
ruumiski viibida, kuna islandlase lehk olevat liiga jäle – ja mida
tegelikult oodatagi inimestelt, kelle lemmikroaks oli maa sees mädandatud
vaalaliha!
Sel kurval tunnil otsustab üks haridust saanud ning
Taani kuninga juures kõrge au sees peetav islandi soost mees nimega
Arnas Arnaeus päästa, mis päästa annab, ning koguda kokku
vähemalt muistsed saagad ning skaldilaulud, et luua sedasi monument
kaduvale rahvale.
Kurval tunnil... Jah, kurb ja trööstitu
oli islandlaste elu kindlasti, kuid “Islandi kell” pole sellest
hoolimata mingi hale ja armas nuturaamat ning islandlased pole ka habisevad
lepalehed või tuules murduvad lillekesed. Neid on nii kaua tallatud, et
nende tõug on muutunud vintskeks kui tallanahk ja neid võib
nüüd kõrvuni mutta trampida, aga jultunud silmad irvitavad
ikka porimülkast vastu. Sest tõesti, mida on karta meestel, kelle
esivanemaks oli Nõlvaotsa Gunnar ise? Vahel tundub lausa, et see iidne
rahvas on omal ajal läbi käinud hallahiiglastega ja lasknud oma
soontesse voolama kuuma trollivere, mis soojendab neid kodumaa pakases ning
aitab üle elada ka kõige rängemad katsumused.
Võõrsile sattudes on nad otskui hulkuvad penid, keda viisakam
rahvas malakaga eemale peletab ja kes omasuguse alati lõhna järgi
üles leiavad. Siis katsuvad nad algul teineteist kintsust hammustada,
urisevad natuke ja lähevad lõpuks lähimasse kõrtsi
viina jooma. Tõesõna, selliste esiisade üle võivad
islandlased uhked olla! Just säärased teosed tõstavad rahva
eneseväärikust, mitte mingid lapsikud ja patriootilised seriaalid.
Ja ka eestlastele peaks Laxnessi “Islandi kell” igati mokka
mööda olema. Eks ole meiegi üks väga vana rahvas, kel
muistne tarkus suus ja kelle rahvaluulet arhiivid kummis täis on. Ja eks
oleme meiegi pidanud peenikeste eurooplaste seas rehepappi mängima ning
sakste tagant õngenööri näpates ellu jääma.