13.09.2007, 00:00
Hallipäiste leegionid tulevad
Kolumnist Carolyn Moynihan hoiatab, et globaalne vananemine puudutab meid kõiki valusalt.
“Kas sa mind veel vajad, kas sa mind veel toidad, kui
olen kuuskümmend neli?” küsis The Beatles. Kahju küll, aga
see pole üldsegi kindel.
Mingil hetkel järgmise aastakümne kestel ületab üle kuuekümne viie aastaste inimeste arv esimest korda ajaloos alla viieaastaste oma. Tundub veidi hirmutav? Kuid selle mõttega tuleks harjuma hakata. Ameerika Ühendriikide valitsuse värske aruande kohaselt kestab selline olukord tõenäoliselt inimkonna ajaloo lõpuni.
“Me vananeme – mitte üksnes üksikisikute või kogukonnana, vaid maailmana,” öeldakse USA Riikliku Vananemise Instituudi (National Institute of Aging) aruandes. “Aastal 2006 oli maailmas peaaegu 500 miljonit üle 65aastast inimest. Aastaks 2030 ennustatakse, et see arv kasvab ühe miljardini – sellesse ikka jõuab iga kaheksas Maa elanik.” Paljude rahvaste populatsioonis on praegu kõige kiiremini kasvavaks vanusegrupiks inimesed, kel vanust üle 85 aasta.
Globaalne vananemine väljendab meditsiiniliste, sotsiaalsete ja majanduslike edusammude “triumfi” haiguste üle, öeldakse aruandes Why Population Aging Matters (“Miks Rahvastiku vananemine väärib tähelepanu”). Samal ajal esitab see “tohutuid väljakutseid”. Et näha, miks see nii on, tuleb vaid Jaapani poole vaadata.
Maailma vanim riik
Demograafiliselt on Jaapan maailma vanim riik: juba praegu on iga viies sealne kodanik üle 65aastane ja pool rahvastikust on üle 42 aasta vana. Jaapani eapüramiid, mis 1950ndatel oli jõulukuuse kujuline, sarnaneb nüüd tuulelohega ja selle kõige laiem osa on 80 lähedal. Nii juhtub, kui järjest kasvava pikaealisusega jõukas riigis (Jaapani keskmine eluiga, 82 aastat, on maailma kõrgeim) unustatakse laste saamine. Jaapani sündimus on langenud 3,65 lapselt naise kohta 1950. aastal 1,32 lapsele 2005. aastal.
Kuid on sel tähtsust? Lõppude lõpuks on Jaapan endiselt jõukas ja majanduslikult võimas riik, kus elab 127 miljonit üldiselt tervet, haritud ja oskuslikku inimest. Sellised inimesed suudavad töötada kaugelt üle traditsioonilise pensioniea (kuni viimase ajani meestel 60 aasta ümber), kompenseerimaks töötajate vähesust nooremates eagruppides. Emad, kes lapse sündides tavaliselt lahkuvad tööjõuturult, võivad lapsehoiuasutusi ja teisi peresõbraliku poliitika rakendusi kasutades sarnaselt Euroopa ja Ameerika emadega töötamist jätkata. Tulemuseks saavutatav “töö- ja pereelu tasakaal” tähendab, et kõik töötajad on produktiivsemad.
Võib-olla stimuleerib see isegi sündimust. Sellise optimistliku vaatenurgaga tuli välja ajakiri The Economist, käsitledes Jaapani rahvastiku vananemist ja kahanemist.
Jah, kahanemist. See on Jaapani demograafilise loo teine, dramaatilisem pool. Tulenevalt sündide arvu kahanemisest allapoole surmade arvu on alates 2005. aastast jaapanlaste arv vähenenud. Seda ei kompenseeri ka immigratsioon nagu Saksamaal ja mõningates teistes Euroopa riikides, kus kodumaise rahvastiku arv samuti langeb.
Ökoäärmuslased võivad seda uut trendi tervitada, ent tasub mõelda, mida tähendab, kui suurem osa rahvastiku kahanemisest leiab aset nooremates vanusegruppides. Näiteks on täna iga pensionile läinud inimese kohta neli tööealist inimest, kuid aastaks 2030 on iga pensioniealise kohta vaid kaks töötajat ja aastaks 2050 on see suhe kolm kahele. Juba praegu, nagu The Economist rõhutab, on Jaapani riiklik pensionisüsteem raskustes. Isegi kui ini mesed töötavad kauem ja produktiivsemalt, on tõenäoline, et probleem süveneb.
Seejuures ei ole pensionid ainus koorem, mis vananemisega kasvab. Mida kauem inimesed elavad, seda enam toetust nad terviseabi ja isikliku toimetuleku osas vajavad. Kunagi toetasid vanu inimesi pea eranditult abielus lapsed või teised sugulased. Kuid nüüd, kus lapsi on vähem, on see toetus langenud 50 protsendini ja tarvis on uut sotsiaalset korraldust.
Inimkäitumises ei ole miski täiesti vältimatu. Kuidas hakkab Jaapani hallipäine rahvastik kasutama oma poliitilist musklit? Kas ta muudab oma ksenofoobset suhtumist võõrastesse ja avab uksed immigratsioonile? Kas – ja see on kõige suurem väljakutse – Jaapani noored taasavastavad perekonna ja viljakuse? Olenevalt vastustest neile küsimustele võib Jaapani tulevik olla helgem või süngem. Kuid üks on kindel: vananev Jaapan on väga erinev sõjalisest jõust, mis raputas 20. sajandi esimest poolt, või sellele järgnenud majanduslikust võimsusest.
Sama võib öelda Euroopa ja paljude tema liitlaste kohta. Üksnes Ameerika Ühendriigid oma täpselt taastootmise tasemel oleva sündimusega paistavad, hoolimata vananemisest, oma majanduslikust ja poliitilisest kohast maailmaareenil kinni hoidvat.
Seal, kus on noored
Jätame hetkeks pensionikriiside ja vanadekodude maailma ning külastame demograafilise spektri teist poolt – konkreetsemalt tohutu noortepopulatsiooni, plahvatusliku energia ja religioosse nägemusega muslimimaailma.
Ainuüksi Araabia riikides on 320 miljonit inimest – sealne rahvastik kasvab kaks protsenti aastas, samal ajal, kui üldiselt kasvab vähem arenenud riikide rahvastik 1,4 protsenti aastas.
Sündimus, mis paljudes selle regiooni riikides küll väheneb, on siiski vähemalt kaks korda suurem kui Euroopa 1,4 last naise kohta, ning iga kolmas inimene on noorem kui 15aastane.
Hoolimata mõne riigi jõukusest (samas osa on meeletult vaesed) ajab juba üksnes konkurents töökohtade pärast noored Euroopasse või kaugemale tööd otsima. Teisi tõukavad tagant vaesus, poliitilised konfliktid ja sõda. Nagu hiljutised sündmused Suurbritannias noorte muslimitest arstidega on näidanud, vajab demograafilise probleemi ees seisev Lääs neid töötajaid. Lääs vajab teiste rahvaste lapsi ja vajab neid üha rohkem ja rohkem. Ja kui sa vajad inimeste viljakust ja tööjõudu, pead sa aktsepteerima ka nende uskumusi ja väärtushinnanguid. Seega võib õigus olla neil, kes näevad Euroopat sel sajandil “Euraabiaks” muutumas, koos kõigega, mida see üleilmse poliitika jaoks tähendab.
Siinkohal ei ole olulised mitte paljad numbrid, vaid noorus. Mitte lihtsalt rahvastik, vaid demograafia. Lõppude lõpuks on Hiina kõige rahvarikkam riik maakeral, seal on 1,3 miljardit inimest ja elav majandus. Ja ometi seisab Hiina ees ehk suurim vananemiskriis, suurim pensioni- ja tervishoiukriis ning suurim tööjõukriis üleüldse. “Tänased võimsad jõud said külluslikeks ühiskondadeks enne, kui muutusid vananevateks ühiskondadeks. Hiina võib olla esimene suurriik, mis vananeb enne rikkaks saamist,” öeldi Hiina pensionifondide 2005. aasta aruandes pealkirjaga The Graying of the Middle Kingdom (“Keskmise riigi hallinemine”).
Aastal 1970 oli Hiinas iga 60aastase ja vanema inimese kohta 8 tööealist täiskasvanut vanuses 15–59. Täna on viimaseid umbes kuus. Eeldades, et praegused demograafilised trendid jätkuvad, kahaneb see arv aastaks 20 40 kaheni. Siis on üle 60 aasta vanuseid mehi ja naisi kaks korda rohkem kui alla 15aastaseid lapsi.
Tohutu hulk vaesunud vananevaid kodanikke võib Hiinat järgmistel aastakümnetel näha samas olukorras, mille lävel seisab praegu Jaapan – räsituna sisepoliitikast, isegi võimuvõitlusest.
Kümnetel miljonitel järgmise poole sajandi jooksul vanadusse jõudvatel hiinlastel ei saa olema mitte mingit pensioni ega tervishoiu tagatist.
Kõik, mis seisab nende ja lagedaks tehtud vanaduse vahel, on perekond – ja perekond ei pruugi enam olla võimeline oma traditsioonilist toetavat rolli täitma.
Pilk Aafrikale
Kas teised arenguriigid saavad olukorda muuta? Üks aruandes Why Population Aging Matters esile toodud üllatavamaid fakte on järgmine: “On tähendusrikas, et kõige järsemad tõusud 65aastaste ja vanemate populatsioonis leiavad aset arenguriikides, kus aastaks 2030 toimub 140protsendine hüpe.”
Rahvusvaheliste organisatsioonide ja abiprogrammide kaudu on arenenud riigid järk-järgult oma viljakuse (või viljatuse) mustrid peale surunud ka näiteks suurele osale Ladina-Ameerikast. ÜRO statistikute järgi on rahvastiku vananemise kiirus Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas “enneolematu”. “Kui majanduslikes oludes midagi enneolematut ei juhtu, kujundab Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide saatust järsk vananemine koos ebakindlate elustandarditega,” ütleb ÜRO.
ÜRO rahvastikuteadlased rõhutavad, et ka enamik Aafrika naisi soovib vähem lapsi. Vähem lapsi, rohkem arengut, vähem vaesust, kõlab üleskutse. Seega peaksime “Euraabia” küsimusest kaugemale vaatama ning pöörama oma pilgud ka Aafrika mandri poole. Otsustav demograafiline – ja seejuures ka globaalpoliitiline – lahing peetakse väga tõenäoliselt just seal.
Tõlkinud Ingrid Vooglaid
Carolyn Moynihan on rahvusvahelise
arvamusportaali MercatorNet toimetaja.
Mingil hetkel järgmise aastakümne kestel ületab üle kuuekümne viie aastaste inimeste arv esimest korda ajaloos alla viieaastaste oma. Tundub veidi hirmutav? Kuid selle mõttega tuleks harjuma hakata. Ameerika Ühendriikide valitsuse värske aruande kohaselt kestab selline olukord tõenäoliselt inimkonna ajaloo lõpuni.
“Me vananeme – mitte üksnes üksikisikute või kogukonnana, vaid maailmana,” öeldakse USA Riikliku Vananemise Instituudi (National Institute of Aging) aruandes. “Aastal 2006 oli maailmas peaaegu 500 miljonit üle 65aastast inimest. Aastaks 2030 ennustatakse, et see arv kasvab ühe miljardini – sellesse ikka jõuab iga kaheksas Maa elanik.” Paljude rahvaste populatsioonis on praegu kõige kiiremini kasvavaks vanusegrupiks inimesed, kel vanust üle 85 aasta.
Globaalne vananemine väljendab meditsiiniliste, sotsiaalsete ja majanduslike edusammude “triumfi” haiguste üle, öeldakse aruandes Why Population Aging Matters (“Miks Rahvastiku vananemine väärib tähelepanu”). Samal ajal esitab see “tohutuid väljakutseid”. Et näha, miks see nii on, tuleb vaid Jaapani poole vaadata.
Maailma vanim riik
Demograafiliselt on Jaapan maailma vanim riik: juba praegu on iga viies sealne kodanik üle 65aastane ja pool rahvastikust on üle 42 aasta vana. Jaapani eapüramiid, mis 1950ndatel oli jõulukuuse kujuline, sarnaneb nüüd tuulelohega ja selle kõige laiem osa on 80 lähedal. Nii juhtub, kui järjest kasvava pikaealisusega jõukas riigis (Jaapani keskmine eluiga, 82 aastat, on maailma kõrgeim) unustatakse laste saamine. Jaapani sündimus on langenud 3,65 lapselt naise kohta 1950. aastal 1,32 lapsele 2005. aastal.
Kuid on sel tähtsust? Lõppude lõpuks on Jaapan endiselt jõukas ja majanduslikult võimas riik, kus elab 127 miljonit üldiselt tervet, haritud ja oskuslikku inimest. Sellised inimesed suudavad töötada kaugelt üle traditsioonilise pensioniea (kuni viimase ajani meestel 60 aasta ümber), kompenseerimaks töötajate vähesust nooremates eagruppides. Emad, kes lapse sündides tavaliselt lahkuvad tööjõuturult, võivad lapsehoiuasutusi ja teisi peresõbraliku poliitika rakendusi kasutades sarnaselt Euroopa ja Ameerika emadega töötamist jätkata. Tulemuseks saavutatav “töö- ja pereelu tasakaal” tähendab, et kõik töötajad on produktiivsemad.
Võib-olla stimuleerib see isegi sündimust. Sellise optimistliku vaatenurgaga tuli välja ajakiri The Economist, käsitledes Jaapani rahvastiku vananemist ja kahanemist.
Jah, kahanemist. See on Jaapani demograafilise loo teine, dramaatilisem pool. Tulenevalt sündide arvu kahanemisest allapoole surmade arvu on alates 2005. aastast jaapanlaste arv vähenenud. Seda ei kompenseeri ka immigratsioon nagu Saksamaal ja mõningates teistes Euroopa riikides, kus kodumaise rahvastiku arv samuti langeb.
Ökoäärmuslased võivad seda uut trendi tervitada, ent tasub mõelda, mida tähendab, kui suurem osa rahvastiku kahanemisest leiab aset nooremates vanusegruppides. Näiteks on täna iga pensionile läinud inimese kohta neli tööealist inimest, kuid aastaks 2030 on iga pensioniealise kohta vaid kaks töötajat ja aastaks 2050 on see suhe kolm kahele. Juba praegu, nagu The Economist rõhutab, on Jaapani riiklik pensionisüsteem raskustes. Isegi kui ini mesed töötavad kauem ja produktiivsemalt, on tõenäoline, et probleem süveneb.
Seejuures ei ole pensionid ainus koorem, mis vananemisega kasvab. Mida kauem inimesed elavad, seda enam toetust nad terviseabi ja isikliku toimetuleku osas vajavad. Kunagi toetasid vanu inimesi pea eranditult abielus lapsed või teised sugulased. Kuid nüüd, kus lapsi on vähem, on see toetus langenud 50 protsendini ja tarvis on uut sotsiaalset korraldust.
Inimkäitumises ei ole miski täiesti vältimatu. Kuidas hakkab Jaapani hallipäine rahvastik kasutama oma poliitilist musklit? Kas ta muudab oma ksenofoobset suhtumist võõrastesse ja avab uksed immigratsioonile? Kas – ja see on kõige suurem väljakutse – Jaapani noored taasavastavad perekonna ja viljakuse? Olenevalt vastustest neile küsimustele võib Jaapani tulevik olla helgem või süngem. Kuid üks on kindel: vananev Jaapan on väga erinev sõjalisest jõust, mis raputas 20. sajandi esimest poolt, või sellele järgnenud majanduslikust võimsusest.
Sama võib öelda Euroopa ja paljude tema liitlaste kohta. Üksnes Ameerika Ühendriigid oma täpselt taastootmise tasemel oleva sündimusega paistavad, hoolimata vananemisest, oma majanduslikust ja poliitilisest kohast maailmaareenil kinni hoidvat.
Seal, kus on noored
Jätame hetkeks pensionikriiside ja vanadekodude maailma ning külastame demograafilise spektri teist poolt – konkreetsemalt tohutu noortepopulatsiooni, plahvatusliku energia ja religioosse nägemusega muslimimaailma.
Ainuüksi Araabia riikides on 320 miljonit inimest – sealne rahvastik kasvab kaks protsenti aastas, samal ajal, kui üldiselt kasvab vähem arenenud riikide rahvastik 1,4 protsenti aastas.
Sündimus, mis paljudes selle regiooni riikides küll väheneb, on siiski vähemalt kaks korda suurem kui Euroopa 1,4 last naise kohta, ning iga kolmas inimene on noorem kui 15aastane.
Hoolimata mõne riigi jõukusest (samas osa on meeletult vaesed) ajab juba üksnes konkurents töökohtade pärast noored Euroopasse või kaugemale tööd otsima. Teisi tõukavad tagant vaesus, poliitilised konfliktid ja sõda. Nagu hiljutised sündmused Suurbritannias noorte muslimitest arstidega on näidanud, vajab demograafilise probleemi ees seisev Lääs neid töötajaid. Lääs vajab teiste rahvaste lapsi ja vajab neid üha rohkem ja rohkem. Ja kui sa vajad inimeste viljakust ja tööjõudu, pead sa aktsepteerima ka nende uskumusi ja väärtushinnanguid. Seega võib õigus olla neil, kes näevad Euroopat sel sajandil “Euraabiaks” muutumas, koos kõigega, mida see üleilmse poliitika jaoks tähendab.
Siinkohal ei ole olulised mitte paljad numbrid, vaid noorus. Mitte lihtsalt rahvastik, vaid demograafia. Lõppude lõpuks on Hiina kõige rahvarikkam riik maakeral, seal on 1,3 miljardit inimest ja elav majandus. Ja ometi seisab Hiina ees ehk suurim vananemiskriis, suurim pensioni- ja tervishoiukriis ning suurim tööjõukriis üleüldse. “Tänased võimsad jõud said külluslikeks ühiskondadeks enne, kui muutusid vananevateks ühiskondadeks. Hiina võib olla esimene suurriik, mis vananeb enne rikkaks saamist,” öeldi Hiina pensionifondide 2005. aasta aruandes pealkirjaga The Graying of the Middle Kingdom (“Keskmise riigi hallinemine”).
Aastal 1970 oli Hiinas iga 60aastase ja vanema inimese kohta 8 tööealist täiskasvanut vanuses 15–59. Täna on viimaseid umbes kuus. Eeldades, et praegused demograafilised trendid jätkuvad, kahaneb see arv aastaks 20 40 kaheni. Siis on üle 60 aasta vanuseid mehi ja naisi kaks korda rohkem kui alla 15aastaseid lapsi.
Tohutu hulk vaesunud vananevaid kodanikke võib Hiinat järgmistel aastakümnetel näha samas olukorras, mille lävel seisab praegu Jaapan – räsituna sisepoliitikast, isegi võimuvõitlusest.
Kümnetel miljonitel järgmise poole sajandi jooksul vanadusse jõudvatel hiinlastel ei saa olema mitte mingit pensioni ega tervishoiu tagatist.
Kõik, mis seisab nende ja lagedaks tehtud vanaduse vahel, on perekond – ja perekond ei pruugi enam olla võimeline oma traditsioonilist toetavat rolli täitma.
Pilk Aafrikale
Kas teised arenguriigid saavad olukorda muuta? Üks aruandes Why Population Aging Matters esile toodud üllatavamaid fakte on järgmine: “On tähendusrikas, et kõige järsemad tõusud 65aastaste ja vanemate populatsioonis leiavad aset arenguriikides, kus aastaks 2030 toimub 140protsendine hüpe.”
Rahvusvaheliste organisatsioonide ja abiprogrammide kaudu on arenenud riigid järk-järgult oma viljakuse (või viljatuse) mustrid peale surunud ka näiteks suurele osale Ladina-Ameerikast. ÜRO statistikute järgi on rahvastiku vananemise kiirus Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas “enneolematu”. “Kui majanduslikes oludes midagi enneolematut ei juhtu, kujundab Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide saatust järsk vananemine koos ebakindlate elustandarditega,” ütleb ÜRO.
ÜRO rahvastikuteadlased rõhutavad, et ka enamik Aafrika naisi soovib vähem lapsi. Vähem lapsi, rohkem arengut, vähem vaesust, kõlab üleskutse. Seega peaksime “Euraabia” küsimusest kaugemale vaatama ning pöörama oma pilgud ka Aafrika mandri poole. Otsustav demograafiline – ja seejuures ka globaalpoliitiline – lahing peetakse väga tõenäoliselt just seal.
Tõlkinud Ingrid Vooglaid
Carolyn Moynihan on rahvusvahelise
arvamusportaali MercatorNet toimetaja.