14.08.2009, 00:00
Hanif Kureishi “Midagi sulle öelda”
Tõlkija Triin Tael. Kirjastus Varrak, 2009. 544 lk.
Kui veel pool sajandit tagasi kirjutasid valged britid klassist, siis
värvilised britid 21. sajandil kirjutavad rassist (ja religioonist).
Kureishi arvates on multikulti-projekt Inglismaal teostunud
ülejäänud Euroopaga võrreldes edumeelsemalt, kuid hoopis
murelikumaks teeb teda kapitalismi-altarile ohverdatud lootus majandusliku
võrdsuse võimalusele. Intervjuudes rõhutab ta aina, et
kapitalism kustutas moraalse süütunde rikkuse pärast – see
ei ole enam ebaeetiline või taunimisväärne, kui ühel on
kõik ja teisel mitte midagi. Uut vasakpoolsust oodates meenutab ta ka
oma uues romaanis nostalgiliselt 70ndaid, mil usk võrdsusesse ja
vabadusesse oli võimas religiooni aseaine (muu hulgas ka kristlikul maal
sündinud islami juurtega ateistile nagu Kureishi).
Kureishi
viib siinkohal oma ja võõra probleemi ühiskonna tasandilt
sügavale inimese sisse – “Midagi sulle öelda”
jutustaja Jamal on psühhoanalüütik, kes kuulab
võõraste inimeste pihtimusi “võõrast”
neis enestes ning aitab neil sellele võõrale silma vaadata:
analüüs ei tee kedagi terveks, vaid teeb inimese oma haigusest
teadlikuks. Jamali enda esimene visiit hingearsti juurde lõppes sellega,
et ta tegi tänaval püksid täis ja oksendas end oimetuks –
kõik allasurutu pulbitses korraga pinnale.
Kureishi romaani
peategelasteks ei ole mitte ainult ajukeppijast hingearst Jamal ja tema
ülekaaluline mässumeelne õde Miriam, vaid ka iha,
süütunne, vananemine ja muutunud ühiskonnas ning muutunud kehas
naudinguvõimaluste ümberhindamine. Raamatu lõpus ei oska
Jamal muud soovida: “Ma pole enam noor, aga mitte ka veel vana. Olen
jõudnud vanusesse, kus ma juurdlen, kuidas ma elama hakkan ning mida ma
oma ülejäänud aja ja ihaga teen. Vähemalt tean ma seda, et
ma pean töötama, et ma tahan lugeda ja mõelda ja kirjutada, ja
süüa ja sõprade ning kolleegidega rääkida” (lk
543). Siirast rõõmu valmistab Jamalile ka poeg Rafi ja õrn
lootus poja emaga mingisugune intiimsus taastada.
Niisuguste
“tühiste” elueesmärkidega silmitsi seisev keskeakriisis
Jamal on kuulamismasin, kirjutamismasin, seksimasin. Emotsioonitu. Nentiv.
Napisõnaline. Vaidlustele suletud. Külm.
Surnud.
Emotsioonide pankur, kelle valuutaks on saladused. Ja tema enda hinge
rõhub üks suur saladus, mille abil kirjanik lugejaga manipuleerib
– meie iha jõudmaks Jamali saladuse jälile on Kureishi
käsutada. Teine lugeja huvi hoidmise strateegia on muidugi vilgas
seksielu, mida värvikad tegelased Londoni nurgatagustes urgastes
harrastavad. Nagu alkohoolik või narkomaan, sipleb ka erotomaan ja
piiluja aina suurema doosi hankimise nõiaringis. Samas pakub Kureishi
välja, et kapitalism on libiido nutikalt töötamisse ja
rahateenimisse suunanud.
Töö peaks inimesele sõna
otseses mõttes rahuldust pakkuma.
Romaan käsitleb ka
21. sajandi Zeitgeist’i ning kirub mahlaselt Blairi poliitikat. Sarnaselt
Houellebecqi “Elementaarosakestega” järgneb hedonistlikule
elunautlemisele fundamentalistide kättemaks – esimeses lastakse
õhku seksikuurort, teises plahvatavad pommid Londoni bussides. Vaid
kübermaailmas võib inimesel tekkida tunne, et tegudel pole
tagajärgi – pärismaailmas tagajärgede eest ei
põgene.