Hans H. Luik: “Gizzelle”, uus sporditeater
“Gizzelle”
Lavastaja Aleksandr Pepeljajev. Mängivad EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased.
Mängitakse Linnateatri Hobuveskis.
Olen end juba kümmekond korda leidnud tantsuetendustelt. Nende üks ühine joon on ande pillamine. Vaimustavaid etendusi, näiteks Fine5 või Linnateatri omi, mängitakse näotult väikestele auditooriumidele. Linnateatri “Gizzelle” etendub Hobuveskis, vääriks aga Linnahalli (ma tean küll, et linnavõim selle sulges).
Lavakate iga uus lend tuleb kui nooruse palang, kuid 25. lennu sporditeatrist pritsib seda mahla suisa ülearu, sisu ei jõua järele. “Sporditeater” on vanema teatrirahva pilkav nimi nende lavastuste kohta, kus trimmis kõhtudega noored ilma higistamata ja hingeldamata lavalist liikumist teevad. Sportlikud on NO99 trupp ja värske Viljandi lavakunstikursus oma “12 Karamazoviga”.
Nn Nüganeni kursuse “Gizzelle’i” sisu on aga nooruslik “ütlen-korraga-maailmale-kõik-näkku” nagu “12 Karamazovit” Von Krahlis, ainult et ilma ängita. Viinajoomist kah polnud! Sülitamist samuti mitte!
Oli tõsine ettevalmistus, andunud tants, mõnes etteastes isegi peaaegu veatu ja korralikult sünkroonis (kuigi ka Estonia ballett ei tantsi enam täiesti sünkroonis). Niisugune ime, et lavakunsti lõpetajad suisa tund ja nelikümmend tantsu löövad, oli möödunud sajandil suisa võimatu. Mäletan, kuidas Ülo Vilimaa 80ndatel Rakvere teatris üritas puiseid näitlejaid West Side’i lugu tantsima panna ja naba paigast pingutas.
Pepeljajev on “Gizzelle’i” lavastanud ilma peategelaseta, kõik naised on Giselle’id ja kõik mehed printsid.
Esimest korda, mil ma mäletan peategelasi paljunevat, oli see Komissarovi lavastatud “Hamletis”, kus Artur Talvik ja Mart Nurk mängisid Claudiust ning Merle Jääger ja Toomas Vooglaid Hamletit.
Kui poleks peategelaste paljusust olnud, võrrelnuksin ma “Gizzelle’i” NO99 “Periklesega”. Seiklus, allilm, tants ja tahakeeramine, kirst ja merelained. “Periklesesest” erinevalt skandeerivad “Gizzelle’i” noored teksti saksa keeles, sellises pehmes, nagu tallipoisid seda Eestis rääkisid. NO99 trupis on ka vähem naisi.
Aga noori ilusaid naisi “Gizzelle’is” on. Seal on võrratu vallatute jalakeste stseen, kus tüdrukud lamavad pappkarpides, jalad väljas. On poisid-hobused ja poisid-keppivkoerad. On füüsiline teater, kuni surnukstantsimiseni, sest Heinrich Heine üleskirjutatud Giselle’i-müüdis ilmuvad noormeestele armastuse kätte surnud tüdrukute zombid ning tantsutavad noormehed surnuks. Paljud arhetüüpilised hetked on 25. lennu etenduses niisiis sees. Heas, totaalses lavakate lõpuetenduses ongi alati vist olnud.
Teatriteadlane Karin Kask ütles kord, et suur osa keskealisest naispublikust tulebki saali noori meesnäitlejaid vaatama ning vastupidi. Lihaliku pilguga vaadates jagunesid etenduses ilusad, uhked, linnalikud tantsijannad ja pastoraalsed, klassikalisest mallist erinevad tantsijannad pooleks. Meeste hulgas jäi silma kaksikutepaar (Priit ja Märt Pius), nagu Matt Damonid. Milline on teine Kalmet (vennad Henrik ja Karl-Andreas), jäigi mul aru saamata. Kindlasti pean vendade stand-up-etenduse ära vaatama. Üks Kalmet, kes Giselle’i kirstu paneb ja merelainetele lükkab, oli ilusti äratuntav. Oma isa taoline auahne möllumees.
Tema isal, nagu professor Reet Neimar ütles, oli lavaka alguses mingi “tubli pioneeri sündroom” olnud, aga lavakas istutas sisse “küsimuse” (et mitte öelda “ängi”) ja temast ehk Madis Kalmetist sai väga intrigeeriv näitleja (viimane eneseirooniline roll filmis “Umbkotid”).
Väikese saali etendusi pole mingi kunst omavahel võrrelda, sest keegi kurat pole neid ju näinud. Ainult Vormsi Ennu kohtan igal Kanuti show’l. Ma ju ütlen, et energilistel ja ühtaegu peentel lavastustel pole publikut. Igatahes iraanlase Homayun Ghanizadehi hiljutine esietendus “Kuningas sureb” on võrreldes “Gizzelle’iga” nagu malemäng. Noorte autorite “Premiere” ent enam-vähem sama temperatuuriga. “12 Karamazovit” von Krahlis sisaldas seda läppunud tanksaabaste lõhna, seda soome pussi või kitarriga õhus vehkimist, mida seal majas ju juba küllalt on tehtud ja mis vananeb nagu kormoranide nahkpükste rock.
Aga kui noored Toompea lavakad on äraütlemata füüsilised, siis Viljandi lavakunsti lõpetajad, Mari Pokineniga eesotsas, on muidugi ülimusikaalsed. Kuulsin, et juba sissepääsemisel pidid kaht pilli valdama, kolmas õpetati koolis.
