Härra Konijupi ja härra Õunasüdame seiklused

1.

Ükskord aastate eest veetis mu hea sõber härra Konijupp aastavahetuse Ungari pealinnas Budapestis. See oli sihuke sõpruskonna organiseeritud veinireis, parajalt soodne, ööbiti kasinas motellis, kamba peale üüritud bussi sisustus tuli küll pärast välja vahetada, aga mis seal siis ikka.

Nojah, eks härra Konijupp oli kogu selle nädala odava veini vines ja lummuses, kogu ülejäänud eestlaste seltskond muidugi samamoodi. Aga härra Konijupiga juhtus tookord Ungari pealinnas Budapestis järgmine lugu.

Sel päeval oli härra Konijupp ülejäänud reisiseltskonnast irdunud ja sõitis omaette trammiga mööda Budapesti. No et nautida linnavaateid ja nii, keskkonnaga tutvumise mõttes. Viibis ta ju Ungari pealinnas esimest korda. Hoolimata veinivinest oli mõnda aega kõik veel üpriski loogiline. Budapestis oli aastavahetuse paiku küll lörtsine, aga soe.

Ühtäkki, nagu välk selgest taevast, sõitis oma kärtspunase katuseta Ferrariga trammile sisse silmipimestavalt kaunis brünett. See kokkupõrge lõi härra Konijupi maailmapildi täiesti segi. Pärast avariid ei saanud ta üldsegi aru, kuhu peaks ööbima minema.

Meie ühine hea sõber härra Õunasüda istus aga samal ajal oma Tallinna üürikorteris ja kuulas internetist uuemat Saksa muusikat.

 
2.

Varsti pärast seda, kui härra Konijupp oli uuel aastal Ungari pealinnast Budapestist tagasi Tallinna tulnud, istusime kõik kolmekesi Kunsti­klubi kohvikus, rahvapäraselt Wiiraltis.

Härra Õunasüda muidugi ei suutnud oma uuemaid muusikalisi elamusi vaka all hoida ja intensiivselt jagas neid meiega. “Ei noh, see on ikka haardkoor tase, täitsa lõpp kui radikaalne bänd see on. Nii radikaalne, et isegi Saksamaal kuulavad seda vähesed,” seletas härra Õunasüda vaimustunult. “Kuulake ka, kuulake ka, internetist leiate,” soovitas ta õhinal.

Aga paraku oli bändi nimi umbes kolm korda pikem kui Einstürzende Neubautenil ja veebiaadress veel umbes kümme korda pikem. “Kuulate siis, või te ei viitsi,” käis härra Õunasüda peale nagu uni.

“Ma viitsin küll, aga ma ei viitsi meelde jätta,” vastas härra Koni­jupp, lahendades olukorra diplomaatilisel viisil. Mina võisin rahumeeli edasi vaikida.

 3.

Härra Õunasüdamele meeldib aktiivselt suhelda. Ta on muidu tore inimene, aga teinekord pisut pealetükkiv ja tüütuks muutuv. Ükskord Tallinna vanalinna öölokaalis Levist Väljas polnud härra Konijupp üldsegi suhtlemistujus, aga härra Õunasüda käis ikka peale nagi uni.

Härra Konijupp otsustas Levist Väljast jalga lasta, aga härra Õunasüda hakkas teda jälitama, talle järele jooksma. Kadrioru vahel ei hoolinud härra Õunasüda ka kõnniteedele pargitud autodest – kuraasikalt trampis ta üle nende katuste. “Jooksen katuseid mööda, mis võiks olla lõbusam,” röökis härra Õunasüda seejuures täiest kõrist. Härra Konijupp ei saanud ka politsei poole pöörduda, kuna turvakaamerad filmisid neid mõlemat.

Vaevalt oli härra Konijupp oma üürikorteri uksest sisse saanud, kui läbi aknaklaasi vuhises tuppa telliskivi, lüües toa vastasseina lahmaka augu. Härra Õunasüdame metsiku jõuga visatud tellis möödus härra Konijupi peast umbes kümne sentimeetri kauguselt . Hiljem kuulsin, et härra Õunasüda kahetses kogu südamest, et niimoodi läks. Mis teha, talle kord juba lähevad sellised kultuuri ja elu asjad korda.