Arvustajad on esile tõstnud Hein­saare vanainimeselikku maailmanägemist, milles segunevad iroonia, rahu ja kummalised kujundid. Rahulikult ja vaikselt nagu varaküps rauk kümbleb ta Tartu aguliõhkkonna maagilises realismis ning kirjutab kogetu raamatuteks. Sel hooajal üllatas Heinsaar publikut oma esimese luuleraamatuga, mis võtab kokku 16 aasta loomingu

Kas nominent on hea olla?

On küll. Elame kommunikatiivses maailmas, kus iga vastukaja annab enesekindlust. Ja nominentide seltskond on väga väärikas.

“Sügaval elu hämaras” on kokku pandud 16 aasta jooksul kirjutatud tekstidest. Panid sa selle kokku ajalises või temaatilises võtmes?

Nii ja naa. Esimesed kaks tsüklit, eriti esimene, on üheksakümnendatest. Teine, armastusluule tsükkel on rohkem sajandivahetusest. Raamatu kompositsioon oli: õnnelik lapsepõlv, selle järel armastus, siis eksistentsiaalsed probleemid ja mõtisk­elud, neljas ja viies ­tsükkel on süngemad ja morbiidsemad. Kuues ja viimane väljendab elutarkust.

Raamatu kokkupanek venis pikka aega, sest ma ei osanud väga paljusid luuletusi lõpetada. Ma ei näinud nende lõppu. Aga ühekorraga nägin ja suutsin mõne kuuga väga palju eri aegade luuletusi valmis kirjutada. Nüüd on kogunenud juba uusi visandeid, mis ehk samuti aastaid laagerduvad. Küllap võin 16 aasta pärast jälle luuleraamatu välja anda.

Millest see järsk nägijakssaamine ajendatud oli?

See tuli eluea ja kogemuste kasvades. Luuletuste tunne ja seisund olid ka varem õiged, aga ametimehe professionaalset realiseerimisoskust veel polnud. See tuli 2008. aasta sügisel.

Kohe esimeses luuletuses loetled sa oma sünnipäevakülalisi. Nende hulgas on ka Sõge Meeleke. Kui tihti ta sul päriselt külas käib?

Teinekord istub ta mul päevi külas ja kõdistab nii kaua kuklas, et muutub sõgedast meelekesest nürimeelsuseks. Ta ei pruugi alati olla inspireeriv, vahel võib ka üsna mõttetu olla. Siis ma pean ta välja kupatama. Aga kui ta tüki aja tagant, pärast normaalsusperioodi, jälle külla tuleb, on meil taas suur vennastumine. Siis kirjutan midagi head.

Kas ta ilmub alati ühel ja samal kujul?

Ta võib tulla vägagi erineval kujul. Kunagi olin mõnda aega kasiinosõltlane, käisin ruletti mängimas. See oli sõgeda meele külaskäigu tagajärg, mis tekitas süümepiinu. Süümepiinadest omakorda sündis luuletus “Kesköine karneval”, mis mulle endale väga meeldib. Läksin oma negatiivse eluperioodi tunnetamisega põhjani välja ja sellest oli kasu.

Kuidas sul kasiinos läks?

Algul võitsin, pärast kaotasin. Olin väga kehv mängija. Seal on vaja külma verd, siis võib isegi ellu jääda. Mina seda tüüpi ei ole. Aga ma nägin seal huvitavaid kujusid. Minust vasakul käel istus korvpallur Müürsepp, paremal sakslasest professor, kes saksa keeles diilerit sõimas, kui ei võitnud: “Du bist Schweine!”

Su raamatus on palju juttu surmast. Kui sa endale hauakirja valida võiksid, milline see välja näeks?

“Ma ei tea, kas ma olin olemas.” Aga surm on ju üks elu osa. Mulle meeldib väga Kaplinski lause “mu surm kasvab koos minuga...”. Surm ei ole midagi vaenulikku, ainult tänapäeva tsivilisatsioon on ta maa alla, mulla alla surunud ja sellega košmaariks muutnud. Tegelikult on surm sama igapäevane nähtus nagu lehm laudas.

Sinu esimene, 2001 ilmunud proosaraamat kandis pealkirja “Härra Pauli kroonikad”. Kui sa saaksid suure stipendiumi raamatu “Härra Mehise kroonikad” kirjutamiseks, millise struktuuriga see tuleks?

See võiks tulla samas vormis nagu “Härra Pauli kroonikad”, sest inimesena mul kindel iseloom ja struktuur puuduvad. Üks seisund vahetub väga ootamatult teisega – umbes nii nagu ma kõnniksin rahulikult lillelisel aasal ja järsku vajuksin sellest läbi augu hoopis teise maastikku. Mul puudub kindel kese. Kui kirjutan pikemat lugu, siis elan sellesse sisse ja see muutub minu keskmeks. Ma ei tee eriti vahet päriselul ja juttude süžeedel. Minu konsistents on täpselt sama hajus kui härra Paulil, selles mõttes on viimase kroonika väga realistlik raamat.

Mida tähendab sinu jaoks sõnapaar “maagiline realism”?

See on ilus sõnapaar, mis meelitab lugejaid raamatute juurde. Kõik kirjanikud on ju realistid, lihtsalt igaüks laulab omamoodi, nii nagu nokk loodud. Mina kirjutan reaalsest elust, mis sellest, et mitte nii üks ühele kui Vilde “Külmale maale” või Sauter, vaid omal moel, kujundite, metafooride ja muude niinimetatud maagilise realismi võtete kaudu.

Ütlesid, et iga kirjanik laulab nagu nokk loodud. See paneb neid lindudega võrdlema – ööbik näiteks oleks maagiline realist, vares kriitiline realist. Mis lind sina oled?

Olen peoleo. Tema teeb nii ja naa, võib ka kraaksuda, kui teda häirid.

Sind näeb tihti vestlemas Tartu veidrikega, nn kodukootud filosoofidega. Millest sa nendega räägid?

Ega ma muidu nendega ei suhtleks kui mus endas midagi sarnast ei leiduks. Mulle meeldib selline agulifilosoofia, üldse agulimaailm. Karlovas ja Supilinnas on säilinud igavikuline ajamõõde. See on aeg, milles ma saan paremini hingata.

Ega suurem osa neist polegi tavalised õllejoojad, nende seas on ka vaimuhiiglasi ja karsklasi, nad elavad lihtsalt teises, aeglasemas rütmis ja mõttemaailmas. Neis on midagi naturaalset, heas mõttes loomalikku. Pisut nukrad, aga targad loomad. Igal juhul sümpaatsemad kui need silmaklappidega hipodroomitraavlid, kes kogu aeg äri ajavad ja kellega ma suhelda ei oska.

Sinu proosaloomingust kumab läbi sümpaatia vanade meeste vastu. Kuidas see tekkinud on?

Vanad mehed huvitavad mind kui loodusnähtus. Juba fakt ise, et inimene elab vanaks. Ja mida ta siis tegema hakkab, eriti üksi elades. Kui ma oleksin antropoloog, ehitaksin endale onni kusagile puu otsa ja vaatleksin, mida üks 80aastane vana mees päevad läbi teeb.

Ma ise olen ka teatud mõttes varavana mees, kuna üks osa minust on melanhoolik – minu melanhoolia on lihtsalt üks tunnetusviis, iseloomu meloodia osa. Melanhoolia on ajatu seisund, mis võimaldab mul end tunda kas või tuhandeaastasena. Kõik melanhoolikud on mingis mõttes nagu vanad mehed.

Üks osa sinust on niisiis melanhoolik. Aga teine?

Minus on ka paras annus humoristi ja absurdikunstnikku. Mu lapsepõlv möödus Pikreid lugedes. Tunnen suurt hingesugulust Daniil Harmsi taoliste vendadaga.

Harmsist oled sa isegi näidendi kirjutanud – “Geeniuse elu” Tartu Üliõpilasteatrile. Kui palju on selles ajaloolist tõde, kui palju improvisatsiooni?

Harmsi osa kirjutasin autentselt, tema päevikute põhjal. Aga tema suurima sõbra ja saatusekaaslase Vvedenski ning teiste tegelaste puhul bluffisin üsna kõvasti.

2009. aasta kultuurkapitali luule aastapreemia nominentide intervjueerimisel ütlesid sa Maarja Kangrole: “Oli mingi periood, kus ma kirjutasin luuletusi visanditena päevaraamatusse.” Järelikult pead sa päevikut. Milline see välja näeb?

Hakkasin päevikut pidama 2006. aastal, kui Karksi-Nuia raamatukogu töötajad mulle selle jaoks mõeldud märkmiku kinkisid. Tekkis harjumus aeg-ajalt sinna midagi sisse kanda ja see tundus päris mõnusa harjumusena. See on nagu väike hobi. Väga regulaarselt ma päevikut ei pea, kokku tuleb umbes kahe-kolme kuu jagu lehekülgi aastas.

“Sügaval elu hämaras” jätab mulje, et sa oled väga sügavalt loodusesse süüvinud. On see sulle vajalik?

Jah, see on üks jõuduandev osa. Inimeses on mingid jõujooned ja looduses viibimine muudab minu jõujooned tugevamaks. Muutun looduskeskkonnas täiesti teiseks inimeseks kui linnas.

Sageli ja lühikest aega looduses viibimine tekitab impressionistlikke meeleolupildikesi. Harva ja pikka aega viibimine võimaldab looduse sügavamat rütmi tajuda.

Kõige rohkem korraga olen tsivilisatsioonist äralõigatuna elanud kaks ja pool kuud – kevadel ja suve hakul Soomaal.

Milliseid loomi sa looduses kõige meelsamini jälgid?

Noori ilusaid naisi ja vanamutte... Aga tegelikult väikesi linde: varblasi, tihaseid, vinte. Keegi neist ei ela väga kaua, aga seda palavikulisemalt nad elavad. Nad on tohutult olevikulise elulaadiga, palju intensiivsemaga kui inimmeel üldse tajub. Näiteks ööbiku, põõsa-lehelinnu ja metsvindi laulus on palju selliseid helisid, mida inimene tajub ainult aeglustatud kiirusega lindilt kuulates. Viimasel ajal jälgin väga tähelepanelikult kärbseid.

Mida õpetlikku kärbeste jälgimine sulle annab?

Seda, kuidas nad omas elemendis ennast hästi ja mugavalt tunnevad. Nad jalutavad su laua peal nagu sina pargis. Aeg-ajalt pesevad oma esijalgu, siis tagajalgu, uurivaid mingeid toidukübemeid, kui need ei meeldi, jalutavad edasi. Nad oskavad hästi vaba aega viita. Inimesed on nendega võrreldes liiga närvilised ja kiirustavad. Kärbes naudib elu nii kaua, kuni seda talle enne kärbsepiitsa vihisemist on antud.

Kui oletada, et skaala ühes otsas on kärbeste ja teises inimeste ajaviitmise oskus, kummale poole sina kalduksid?

Viimasel ajal – ma ei tea, kas see on halb või hea – ikka rohkem kärbeste poole. Varem ma arvasin endas olevat praktilisi iseloomujooni ja oskusi rohkem, kui neid tegelikult on. See lõppes alati iseendale võõraks muutumisega. Pole enam mõtet ennast petta missiooni- või praktilise inimese luuludega. Ainuke tõsine luul on säilinud veel kirjanduse vallas. Aiman olevat veel mõningaid valgeid laike kaardil.

Milliseid peidetud geniaalsuse vorme oled sa inimesi vaadeldes avastanud?

Geniaalset ehk ainukordset oskust sulada täielikult kokku oma tegevuse ja ümbrusega. Nägin kord sügisel hommikul kella viie paiku Tartu kirjanduse maja ees umbes 85aastast kojameest, kes lehti riisus. Ta tegi oma tööd ihuüksi, äärmiselt põhjalikult ja aeglaselt, rahulikult ja armastusega, meenutades millegipärast Tammsaaret. Või Jaapani zen-munka. Jälgisin teda tükk aega ja sain äärmiselt palju positiivset energiat. Kummardusin mõttes tema ees, sel hetkel oli ta kindlasti minu Õpetaja.

Juba nimetatud intervjuus kleepisid sa ise endale külge erakproletaarlase sildi. Milline on erakprolataarlase manifest?

Südames ma tunnen vaeste ja ­heidikute vastu poolehoidu. Samal ajal nad ise ei tunne ennast võib-olla sugugi halvasti ja neil peaks laskma olla loomulikult, nii nagu nad on. Mässajad mulle eriti ei meeldi. Armastan inimesi, kes ei viitsi väga tööd teha, aga ka mitte mässata. Tunnen Tartus üht ekskirjanikku, nüüdset puuraidurit, kes elab kahetoalises agulikorteris koos kurdi naise, tujuka tütre, kurja ema ja ­kurja ämmaga. Tal on väga raske. Aga ta säilitab alati hea tuju ja sooja südame, kuigi on alla käinud.

Aeg soosib mind, ma saan kulkalt korralikku stippi. Ma pole kehvikproletaarlane, kes ma sada aastat tagasi või saja aasta pärast võiksin olla. Ma ei virele, kõht on täis ja jääb üle isegi raamatute ja veini ostmiseks.

Mida sa sööd, et sa nii sale oled?

Söön päris korralikult ja palju, ehkki ebaregulaarselt. Olen lihtsalt seda tüüpi, kes ei võta juurde.

Sind peetakse sotsiaalsete protsesside suhtes apaatseks isikuks. Miks sa selline oled?

Ma ei ole suure jõudlusega. Mul ei ole Edgar Savisaare suurt keret, kuhu mahuks sisse palju plaane ja teostamistahet. Oled sa tähele pannud, et kui inimene on suur ja turske ja kaua ülikoolis õppinud, siis ta kogu aeg planeerib ja tegutseb? Kusjuures paljude asjade kallal ei peaks üldse nii palju mõtlema ja tegutsema.

Kas see tähendab, et kui sa 20 kilo juurde võtaksid, sukelduksid samuti poliitikasse?

Ei, kuid hakkaksin tõenäoliselt populaar­seid näidendeid kirjutama ja rikastuma. Aga õnneks ma ei võta juurde.

Kas sa seda ikka oled märganud, et on masu?

Olen näinud, missuguste jõhkrate mehhanismide abil inimesi töölt vallandatakse. Aga minu arust on masu õige asi ja eestlastele kasuks tulnud. Eestlasele on omane varanduse sahvrisse korjamine, mida 2000–2007 ka hoolega tehti. Masu on nagu kratt, kes nüüd sahvri tühjaks viis.

Nüüd on sel paksuks söönud rehepapil-eestlasel olnud juba kahe aasta pikkune järelemõtlemisaeg. Ja Eesti on muutunud tunduvalt inimlikumaks.

Möödunud suvel Riiast Tartusse marssides ütlesid sa ühel õhtul: “Tõelist armastust pole mu elus olnud.” Kuidas praegu olukord on?

On küll olnud, ma valetasin. Praegu on asjad samuti sinnapoole teel.

Mida sa elus peale kirjutamise ära teha tahad?

Tahaksin käia Aafrikas. Ja Iirimaal ning Walesis. Aga märtsis alustan koos Andres Ehina ja Tiina Sepaga jalgsimatka Portugalist Hispaania kuulsaimasse palverändurite sihtkohta Santiago de Compostelasse. Retk on 500 kilomeetri pikkune ja kestab kuu aega.

Huvitavaid ­fakte Mehis Heinsaare ­eluteelt

Sündinud 1. augustil 1973. Lapsepõlve veetis Tallinnas Lillekülas. Õppis Mustamäel Jaan Kreuksi nimelises 37. keskkoolis, kus olid väga vägivaldsed naispioneerijuhid. “Kui kaelarätti ei olnud, võtsid juustest kinni ja raputasid.” Keskhariduse omandas Karksi-Nuia keskkoolis. Õppis Tartu ülikoolis eesti kirjandust (lõpetas bakalaureuseastmes 2000). Kogu teadliku elu on elanud Supilinnas viies eri korteris.

Identifitseerib end lääne-eestlasena. “Minu üks vanaema on pärit Mustjala kandist Saaremaalt, vanaisa Mulgimaalt Helmest. Teine vanaema ja vanaisa olid noarootslased, vanaema eestlane, vanaisa rootslane. Alles nimede eestistamisel said Enkbuskidest Heinsaared. Kui kaardil kõigi sünnikohtade keskmine otsida, asub see kusagil Sindi kandis.”

MH on ainus inimene maailmas, kes on kuulunud nii rühmitustesse Erakkond kui ka NAK.

Elukutseline kirjanik. Nooruses on töötanud ka vineeri- ja mööblivabrikus ning öövalvurina trükikojas.

MH on välja andnud viis raamatut: “Härra Pauli kroonikad” (2001), “Vanameeste näppaja” (2001), “Artur Sandmani lugu” (2005), “Rändaja õnn” (2007) ja “Sügaval elu hämaras” (2009). On kolm korda võitnud Tuglase novellipreemia: 2000 (“Liblikmees”), 2002 (“Ilus Armin”) ja 2010 (“Puhkehetkel” – Looming 5/2009). 2001 sai Betti Alveri debüüdipreemia novellikogu “Vanameeste näppaja” eest.

“Liblikmehest” teeb praegu filmi Ungari režissöör Edina Csüllög, võtted toimuvad Riia tsirkuses.

Mehise lemmikkirjanikud: elu harakiriga lõpetanud Yukio Mishima (“Kuldne tempel”, “Seltsilised”), Italo Calvino, “muidugi” Gabriel García Márquez, Patrick Süsskind (“Parfüüm”), Aleksandr Grin (“Rotipüüdja”), “parim juudi iseloomu kirurg” Isaac Bashevis Singer (“Surnud moosekant”), Milorad Pavi? (“Kasaari sõnastik”). Eestist: Toomas Vint, Jaan Kruusvalli proosa, Peet Vallak, August Gailit, Juhan Jaik, Arvo Valton. Loeb palju loodusraamatuid.

Kaks korda on MH olnud surmasuus. Ühel korral üritas Väinamerel suure lainetusega ujuda ühelt laiult teisele ja pidi ära uppuma. “Jõudu ei olnud enam üldse, aga olin siis palju noorem ja eluisu veel nii suur, et puhtalt tahtejõu abil pääsesin tagasi.” Teisel korral kaotas Tartus Legendi kohviku ees enesealalhoiu­instinkti ning läks vene gangsteritega tüli norima. Peab oma elupäästjaks sel korral tüli rahumeelselt lahendanud Art Leetet. “Art on ju antropoloog, tema oskab kõigi loomadega suhelda.”

SÄUTS

Kui satun teleri ette ja luuleminutid tulevad, siis muidugi vaatan.

Ükskord nägin isegi kogemata ennast, kui sattusin Erkki Hüvale külla. Tal käis kaks televiisorit korraga, väike näitas Kanal 2 ja suur ETVd, ja samal ajal ta musitseeris oma miniorelil – nagu tõeline meediakunstnik.

Mehis Heinsaar, 12. märtsi Tartu Postimehes