Harry Potter ja Egon Nuter
"Elas kord vägev võlur, kelle elupaigaks oli korter Vaesuse teel." Need on avasõnad Rootsi-Eesti uuest lühifilmist "Vägev võlur", mis juhatavad sisse loo, mille on Rene Dumali täiskasvanute muinasjutu põhjal ekraniseerinud Eesti-Rootsi-Prantsuse ühisgrupp - Rootsi poolt režissöör Elisabet Gustafsson ja operaator Alex Linden. Eesti poolt produtsent Riin Urbanik, suurem osa tehnilisest tiimist ja kõik filmi osatäitjad. Kuigi Dumal kirjutas oma loo juba 1930ndatel, on filmi temaatika - kuidas ja mis hinnaga ümbritsevas pragmaatilises maailmas iseendaks jääda - tänapäeval ilmselt aktuaalsem kui kunagi enne.
"Vägev võlur" räägib võlurist (Egon Nuter), kes on valinud elamiseks raskema, ent õilsama tee: selle asemel, et kasutada oma piiramatut võlujõudu isiklikuks hüvanguks, eelistab ta oma võimeid saladuses hoida. Ta töötab ametnikuna pangas ja elab lihtsat elu, sest usub, et "töö õilistab inimest".
See on lugu sellest, mis saab Harry Potterist siis, kui kool on ammu läbi ja argipäev oma hallid hambad sügavale säärde vajutab. Kui Potteri järgmised osad paneks nüüd ajaloogikale vastukäivalt kirja mõni venelane, näiteks Turgenev, kes näitaks kadunud aegade hiilgust ja uue, teistsuguse maailma pealetungi, siis võiks Egon Nuter sealgi vabalt peaosa saada.
Filmi sisu on naturalistlik - näeme võluri viletsust ja alandusi, mis talle kui reatöölisele osaks langevad. Nuteri luidrat kuju väntsutavad nii vaimselt kui füüsiliselt kordamööda nii tema boss (Margus Pilt), tädi Ursul (Maria Klenskaja) kui ka baaridaam (Kadri Rinaldo), kellele võlur nõrkusehetkel külge proovib lüüa. Võluri argielu hallusega moodustavad kontrasti tema unistused - pildikesed paremast maailmast, kus ta kujutab oma õde ette printsessina (Roosi Aarma) või iseend istumas koos türklastega vesipiibu taga.
Filmi kolmeteistkümne minuti sisse on suudetud ära pakkida vastuolu karmi reaalsuse ja lüürilise unistuse vahel, ning selle kõige seob üheks tervikuks kokku Alex Lindeni pikkade ja mõõdetud sõitudega unenäoline operaatoritöö, mis ripub tihti mõnuga detailide küljes, laskmata neid kohe vaataja silmist kaadriserva taha kaduda.
Rääkides detailidest, peaks kindlasti ära mainima veel ühe nime, prantslasest kunstniku Jerome Signori, kes elab nüüd juba mõnda aega Rootsis. Oma kunstnikutöö ristsed on monsieur Signori saanud kätte niisuguse kultusklassika nagu Jean-Pierre Jeunet' ja Marc Caro filmi "Delicatessen" tegemisel, kus ta oli kunstniku assistendiks.
Kas nüüdisaeg vajab muinasjutte? Ilmselt pole nõudlus selliste lugude järele eriti suur. Meie muinasjutud on võtnud teistsuguse vormi, olgu selleks siis success story, american dream'i täitumine, raskuste võitmine spordis, sõjas, eraelus. Nendest muinasjuttudest väljutakse võitjana, olukorra peremehena, elu peremehena.
Võluri võit on aga teistsugune - sisemine, moraalne. Võluri tugevuseks on võime elada iseenda, mitte ühiskonna reeglite järgi, ja sellepärast on sellise alatooniga muinasjutt suurele osale tänapäevasest maailmast ilmselt arusaamatu. Proovitakse ju liiga palju elada kellegi teise - sõpruskonna, ühiskonna või töökoha reeglite järgi. Ikka selleks, et sobida ja meeldida. Olgem ausad, kui paljud meist oleks võimelised oma imevõimed kasutamata jätma?
