Soe, südamlik ja armas lugu Eia-nimelisest tüdrukust, kes sõidab jõuludeks metsade vahel paiknevasse Tondikaku talusse, ning toredatest inimestest, kes maal oma elu elavad ja päris asju ajavad. Imelised drooni­vaated talvisele lumisele maastikule, kaadrid Eesti metsloomadest ja lindudest, kaminatuli ja uisutamine järvejääl. Idüll, mille lõhub mürisev ja jõhkralt põlismetsa laastav harvester.

Harvesteri kui looduserüüstaja kujundi lõi 24. veebruaril 2018 esilinastunud Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo film, mis tehti Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

Harvesteri kui looduserüüstaja kujundi lõi 24. veebruaril 2018 esilinastunud Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo film, mis tehti Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Filmi näidati Vabariigi Presidendi vastuvõtul ning seda vaatas otseülekandes peaaegu 300 000 inimest. Rea Lest satub oma teekonnal põlismetsas harvesteride rünnaku alla. Lõikavad prožektorikiired, hoolimatu masinavärk, kohutav müra, kabuhirm. Rea Lest jookseb oma karvases kasukakeses (selge viide metslooma karvkattele) hirmunult prožektorikiire eest lumiste langetatud palgivirnade vahelt läbi, saatjaks Erkki-Sven Tüüri hääl: „Isamaa, isamaa, kui ma peaksin surema...“ Tema kõrval aga virnad külmunud tüvede nagu surnukehadega. Metafoor oli uskumatult võimas ja suvistest rahva protestidest Tartu tselluloosikombinaadi vastu pikalt ees. Head kunstnikud näevadki tulevikku palju selgema pilguga kui kõik teised.

„Eia jõulud Tondikakul“ toob harvesteri kui looduse hävitaja uuesti kinolinale. Põlispuud langevad mürtsatades lumele, oksapuru lendab, masin müriseb põrgulikult, saag kiunub. Loodust kaitsvad ja armastavad head inimesed ning lapsed vaatavad pisarais ja jõuetult pealt, kuidas puud surevad ja metsloomad ja linnud kabuhirmus põgenevad.

Pole juhus, et mõlemad harvesteristseenid on Eesti vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiteostes. Ojasoo-Semperi harvester rääkis nendega, kes juba nagunii on veendunud vajaduses põhjalikult muuta tehnokraatlikku suhtumist Eesti metsadesse kui eestlasele emotsionaalselt üliolulisse ja vaimse tasakaalu jaoks vajalikku ressurssi. „Eia jõulud Tondikakul“ istutavad selle veendumuse aga Eesti laste hinge. Nende jaoks saab harvester põrgumasinaks, mis tuleb peatada, sest see hävitab ilusat loodust ja tapab armsaid linde ja loomakesi. Filmi headust arvestades näevad nad seda stseeni ilmselt palju kordi. Uue põlvkonna jaoks on harvester kurjuse kehastus, nad hakkavad eelistama elavat metsa ja puhast loodust intensiivmajandusele. Ma arvan, et nii ongi hea ja õiglane.