Hea algus aheldab raamatu külge

Eesti Ekspressi raamatusõprade klubi hindas ja kommenteeris avalõigu põhjal Eesti Kultuurkapitali proosakirjanduse aasta­auhinna nominente.

“Lumi sätendab ja noor kuu paistab siin täpselt samamoodi kui teisel pool jõge. Jalakäijad kiirustavad, kraadiklaas näitab miinus kaheksateist ja aina külmemaks läheb.
Ivangorodi piiripunkt.”
Kai Aareleid, “Vene veri”

“Mõjub nagu nõukaaegse uusaastakaardi kirjeldus. Või siis tekib tunne, nagu pärineks tegevus nõukaaegsest spiooniromaanist “Jäljed lumel”.”	“Minul hakkas lugedes natuke kõhe, eriti talvisel ajal. Külma ilmaga võtaks järgmise raamatu.”	“Ma ei tea… Ei viitsi seda lausetki läbi lugeda, rääkimata kogu raamatust.”	“Ei saa aru, kummal pool piiri tegevus toimub. Kuhu kuradi poole sõidetakse?”

---

“Anno Domini 1098. Antiookia Orontese ääres.

Rüütel Tancred, Bohemondi käskjalg, leiab meid Sillavärava juurest. Me oleme end välja sirutanud raudvõrega kaetud kaevu kõrvale, seljad vastu graniidist rakkeid.

“Sant lugu,” ütleb ta nähes, kui vähe meid on järele jäänud. “Aga mis teha.”

Ma ei vasta talle.

Keegi ei vasta.

Tahmase näoga mehed meist mööda tuikumas, magamatusest, veinist ja tapmisest oimetud.

Tumedate plekkidega kaetud nahkturvised varjavad ihu.

Verega määrdunud sõjariistad me kõrval.”
Tiit Aleksejev, “Kindel linn”

“Selge see, et kaubanduslikum kui lood Lembitust. Seda raamatut on võimalik ka välismaal müüa.”	“On geograafilist mõõdet, on koht, on aeg, on tegelased. Kõik on seega algusest peale selge.”	“Nimed on raskepärased. Aga kohe näha, et poistekas – rüütlid, tapatalgud, eksootiline keskkond.”	“Tulevad meelde “Viimne reliikvia” ja “Verekivi”.”

---

“H

ärra Vahur Koolpuu ärkab sel päikeselisel hommikul halva tundega. Ei, mitte ta ihuline tervis ei anna tunda, halb elab Vahuril peas, kõnnib kutsumatult seal ringi ja peremehetseb nagu oma kodus. Koolpuude korter on vaikne, lähedusest ei kostu ainsatki koduhäält, üksnes läbi lahtise akna tuleb tänav tuppa. Korterivaikus lisab Vahuri enesetundele portsu mahajäetuse või hüljatuse ängi ja ta tajub, et see, mis teda jätkuvalt vaevab, ei ole ainuüksi halb enesetunne, vaid reaalne elu, mille siiani kenasti kulgenud lõim on viimasel ajal sasipuntraks muutunud. Arusaamatuks sasipuntraks, muide.

Toomas Vint, kogumiku “Kunstniku” elu avanovell
“Kuulujutud, need vastikud või imepärased”

“Autor üritab lugu käivitada, aga juhtub nii nagu vahel autodega talvel – kräunumine on kõva, aga käima ei lähe.”	“Mulle meenub hoopiski 1980. aastatel Herilase rubriigis “Magevik” ilmunud jaburlugu mehest, kes ärkas hommikul üles – ja tal oli ihuline häda, mida aga lahendada ei saanud, sest vastav, tema keha taguotsa ühendatud juhe oli umbes.”	“Tüüpilisele Eesti raamatule omaselt sisaldab juba neljas lause sõna “äng”.”	“Tõenäoliselt hakkab juhtuma vähe. Ja see, mis hakkab juhtuma, võib olla igav, aga võib ka mitte olla.”

---

“S

el mälestusväärsel päeval, kui kõik algas, panin ma kingad jalga nagu ikka, hommikul kell 8.25, enne kodunt lahkumist ega võtnud neid jalast enne kui alles kell 19.20 õhtul. Need olid mu lemmikud, õhukesest mustast nahast itaalia kingad, mis nägid ühelt poolt küll head välja, kuid teiselt poolt ei väsinud jalad nendega sugugi ära, isegi – nagu just sel päeval – kui nad kaua järjest jalas pidid olema, sest ühel mu alluval oli sünnipäev ja me sõime pärast tööd natuke aega tema küpsetatud kooki.”

Rein Raud, “Hotell Amalfi”

“Meenutab Balzaci, kuigi kirjeldused on temaga võrreldes lühikesevõitu.”	“Ilmselgelt on tegu millegi erilisega. Aga mille erilisega?”	“Pealkiri tuletab meelde Heldur Meeritsa investeerimisfirmat Amalfi. Kas Meerits oli äkki raamatu sponsor?”	“Tekst oleks nagu vaimuhaigelt.” (Lõpus selgub, et minategelane ongi vaimuhaige – Toim.)	“Kunstlikult konstrueeritud – kõike on liiga palju, nagu e-ainetega toidus.”

---

“E

i mäleta, millal see algas. Ja kuidas. Kuidas see kõik algas? … Kus ma siis olin? Kodus? … Ma võisin olla kodus, pikutada elutoas põrandal, selili suurel vaibal, jalg üle põlve kiikumas ja sõrmeed hajameelselt vaibanarmastes. Võisin kuulatada vaikust, seda suurt, mis on … Või omaette ümiseda ja mõelda millestki – millest ometi! Naerda… Vaatan oma kodu valget lage ja naeran.”

Olle Lauli, “Kodutus”

“Vägisi tundub, et autor on tahtnud teha “ilukirjandust”. Välja on aga tulnud naisteajakirja järjejutu moodi, kus peategelane istub diivanil, tõmbab jalad kõhu alla, limpsib punast veini, ja maailmas läheb kõik korda.”	“Äkki viitab see asi siin filmile “Pohmakas”? Äkki on naljakas?”	“Mulle tundub lihtsalt segane ja arusaamatu.”	“Meenutab Ekspressi telekava filmitutvustustes kasutatavat pilti tüübist, kes oma toolil täielikus igavuses kõõlub.”	“Selge on see, et keegi on mälukas. Aga mitte nii põnevalt kui Ludlumi Bourne’i-lugudes.”
		“Absoluutselt anonüümne.”

---

““O

leksid võinud sinna Prahasse jäädagi. Kui juba korra jalga lasid.”

“Oleksingi võinud.”

“Mis teeksid seal siis.”

“Ükskõik mida. Ja mis see üldse sinu asi oleks.”

“Lenda siis tagasi.”

“On sul seal veel retsinat?”

Vaatasin, oli. Tõusin oma voodilt, tuikusin, pudel kaelapidi pihus, sinu voodi juurde ja valasin su klaasi. Sa hoidsid tühja klaasi oma rindade vahel valgel pluusil ja kui ma valasin, läks natuke üle ääre.”

Peeter Sauter, kogumiku “Must Peeter” avanovell “Lafcadio”

“Rinnad ja valge pluus – ilmselt on tegemist naise, mitte atleetvõimlejaga. Aga täpsemalt: kas tegu on märja T-särgi võistlusega? Miks on naine üleüldse pluusiga voodis?”	“Algus on paljutõotav, arvata võib, et hiljemalt kolmandal leheküljel tuleb naturalistlik kepistseen.”	“Rohkem ei tahagi lugeda, novell on siinsamas olemas.”	“Jah, aga mille eest jalga lasti?”

Meie eelistused

Raamatusõprade klubi lemmikuteks kujunesid Sauter ja Aleksejev. Kummagi puhul oli määravaks oskus lugu kiirelt käivitada ja informeerida lugejat esimesest lausest alates. Samas oli klubi ühel nõul, et Aleksejevi teosel on tublisti rohkem ekspordipotentsiaali, eriti kui autor võtaks endale müüvama nime. Soovitus:

Dieter Alexeyev.

Klubi pealkirjapreemia saab “Vene veri”, mis sisaldab üldistusrohkeid viiteid Stalingradi lahingule, James Bondi filmidele või süütuse võtmisele.