André Breton pakkus, et kõige puhtam sürrealistlik tegu on minna keset rahvahulka ja asuda juhuslikult tulistama. See ütlus eksperimenteerib hästi erinevate seostega mõtte, teo, mõttekuriteo, transgressiivse kirjanduse ja õigusemõistmise vahel, millega Eesti kohtusüsteem end parasjagu testib. Ent Bertrand Bonello „Nocturamas“ ei huvita režissööri mitte õigus ja selle mõistmine, vaid inimliku häälestuse ja tegude reaalsed tagajärjed.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel