Hea uus elu?

Kolmandal maailmal on oma kinnisideed, rikkal Skandinaavial omad. Kes on suuremad zombied, küsib Margit Tõnson.

“Tüütu mees”
Režissöör Jens Lien.
Osades Trond Fausa Aurvåg, Petronella Barker, Per Schaanning, Birgitte Larsen jt.
Esilinastub kinos Sõprus 13. aprillil

Norra film astub pikkade sammudega oma lähinaabritele järele. Võib-olla ei pannud te seda PÖFFi üldises saginas tähelegi, aga kohal oli päris huvitav valik Norra viimastest filmidest, mis üle pika aja ka A-kategooria festivalide võistlusprogrammidesse pääsenud. Ka reedest Sõpruses linastuv “Tüütu mees”, mis alustas oma festivaliringi läinud kevadel Cannes’is, kus ta kriitikute žürii oma väljapeetud stiiliga ära võlus.
Lavastaja Jens Lieni nimi ei tohiks võõras olla – mäletate ehk veel seda vihmaussikasvatamisega tegelenud Jonny Vangi nimelist tegelast? Omas ruraalses argiabsurdis oli film meisterlik, mis sest, et lihtsakoeline. “Tüütu mees” künnab absurdivagu sügavamaks, aga sedakorda Fritz Langi mõttelise järeltulijana metropolis, betooni ja klaasi püha abielu keskel.

Bussist astub maha kummaline, natuke karva kasvanud mees. Ta sõidutatakse nimetusse halli suurlinna, talle antakse korter, korralik ülikond, teda tutvustatakse uue tööga. Vaikselt seab ta end sisse, ajab habeme, viksib kingad. Küsimata seejuures midagi, kuid salamisi siiski selle uue elu üle imestades ja ärevust tundes.
Tekib suhe, kolitakse kokku, korraldatakse reedeõhtuseid pidulõunaid. Viimase peal disain ja viimseni disainitud vestlused. Ja kuigi kõik on täiuslik, ei tee vein purju, ei ole toidul maitset, ei lõhna tänavad ja ei lõhna ka naine voodis. Ärge saage valesti aru, mitte millegi üle ei saa kurta, kõige eest on hoolitsetud. Aga… Hirmus äng tuleb peale. Selline kafkalik. Ja paranoia. No ja lõpuks ei jäägi muud üle kui (uuesti?) rongi alla hüpata. Aga ka selle eest on hoolitsetud.
Ega “Tüütu mees” väga palju püüagi varjata, et tegu on allegooriaga tänapäeva moodsast, aga hingetust heaoluühiskonnast, kus need, kellele näivuse ja pealiskaudsuse paraad peale ei lähe, on abitud ning näevad ühe väljapääsuna elust lahkumist.
Võib-olla on huvitavam aga see, et me saame juba päris hästi aru, et süüdlase nägu, sellist ühe suupoolega muigavat groteskset grimassi, me näha ei saagi. Mingit vandenõud ei ole. Ei ole seda punaste sametkardinate taha varjunud niiditõmbajat à la David Lynch.

Sest kui inimene annab vabatahtlikult – parema, mugavama, turvalisema elu nimel – käest oma vaba tahte ja lakkab küsimast, siis edaspidi näebki ta seda süüdlasegrimassi vaid peeglist. Küsimuseks jääb, miks selle filmi peategelane Andreas (Trond Fausa ­Aurvåg) ja veel mõned üksikud selle täiusliku maailmaga rahul ei ole? Miks nad hakkavad taga igatsema elu, või siis tulevikku suunatult, unistama elust, kus on koht juhusel, ootamatustel, emotsioonidel, inimlikkusel, eksitusel, valul, kirel? Tüdimus täiuslikkusest?
Aga ma ei ütle üldse, et aafriklane, kellel kinnisideeks pääseda rikkasse ja võimalusterohkesse Euroopasse, või lõuna-ameeriklane, keda tõmbab nagu liblikat elektripirni poole see “Ameerika unelm”, oleks vähem zombi kui need piltilusa täiusliku turvalise maailma elanikud, kes tahavad enamat. Kui me ise end zombistasime, kas me saame ise end taas inimeseks muuta? Selles on küsimus.

 

Fookus Norra:
18.–22. aprillil Sõpruses Norra filminädal, mis annab ülevaate Norra viimaste aastate filmikunstist. Ekraanile jõuab laste- ja noortefilmide ning uute hittide kõrval ka ka Petter Næssi “Ellingu” triloogia.