Oma olemuselt paistab HUH olevat selline müsteerium-meets-koneisto-tüüpi üritus, kus Müsteerium (st Aivar) annab ideoloogilised ja muusikalised orientiirid, samas kui mastaabid kisuvad juba rohkem Koneisto kanti. Flaierite-plakatite graafilises kujunduses on sarnasus Koneistoga lausa häiriv (see paistab olevat laiem probleem, sest ka järgmine Bashment on disainitud graafiliselt samas võtmes). Erinevalt Koneistost oli HUH siiski erinevatel aegadel mööda linna laiali ja publikuarv ka muidugi palju väiksem, ent see-eest hakkab ta toimuma vist tihemini kui kord aastas. Niisiis, rõõmustage inimesed, sest Müsteerium on tulnud maa peale ja põrandaalusest jauramisest on saanud üldtunnustatud kultuurifetiš. Juba varem (90ndate lõpus) juhtus see hausi ja d’n’b I>-ga, nüüd jõuab järg ehk ka techno ja elektroonilise muusikani.

Pole raske märgata, et kui hausi ja d’n’b poole pealt on Eestis käinud muljetavaldavalt palju maailmanimesid, siis techno ja elektrooniline muusika on seni jäänud vaeglapse ossa. Techno on muidugi hirmuäratavalt lai mõiste ja Mobyt ja Zombie Nationit Chain Reaction’iga võrrelda küllaltki kohatu. Kõik need kolm esindavad täiesti erinevat arusaama techno’st, nii et ühe stiili austajale on teised kaks kultuuriliselt sageli sama kauged kui Eesti Botswanast. Kuna kultuur on kontekstispetsiifiline, ei saa ka öelda, et üks neist oleks parem kui teised, lihtsalt nad on kohastunud erinevatele kontekstidele. Ühe seekordse peaesineja, plaadifirma Chain Reaction alt pärineva Scion nt esindab põrandaalust reivikultuuri, mida raadiost kunagi ei kuule, kui tegu pole just spetsiifilise maa-aluse tantsumuusika saatega.

1öö% (milline kena nimi!) toimus Von Krahli kolmes saalis, üleval oli suur reivilava - see väljend kirjeldab sealset õhkkonda kõige paremini. Baaris tegi otsa lahti Janek Murd, kelle ambient oli ühtaaegu kõrvupaitav ja parasjagu süva, haruldane ka, kuna ambienti Eestis ju õieti ei tehtagi. Talle järgnesid Kohvirecordsi kuulsad electronica-artistid Pastacas (efektiplokk-flöödil) ja Galaktlan, kes meenutas (vaatamata tema kohal ja ümber lehvivale paksule IDM-meets-Grünberg-udule) kõige rohkem Bulgaaria diskostaari, siis tuli Kalm ja Paavo “Paf” Eensalu, kes meenutas Und, ja otsa võttis kokku soomlaste süvat ja ka minimalistlikku ja kvaliteetset dubi viljelev kollektiiv AB10.

Tihedam andmine käis üleval reivisaalis, kus alustas Rajaleidja, suutes mind taas kord üllatada, seekord oli see vist teemal “mis tehnot kõik Eestis tehakse” (kusjuures tehno on küllaltki hea). Talle järgnev Chain Reactioni artist Scion mulle tegelikult enam eriti ei meeldinud, nende BPM on Chain Reactioni soundi jaoks vist liiga suur (aga kuna löögisageduse mõju sõltub eelkõige subjektiivsest seisundist, siis pole see vist väga tõsine argument). Kuid fakt jääb faktist - Fluxion, Porter Ricks, Hallucinator, mõni Substance’i lugu ja üks Ridise oma moodustavad minu jaoks CRi absoluutse lae, Matrix ja Scion - viimane küll ainult selle ühe laivi põhjal otsustades - jäävad neist maha. Vainqueur on Monolake on ka suurepärase, kuid mitte CRi defineeriva heliga. Labeliga tervikuna on praeguseks asi vist õhtal, viimane plaat ilmus aastal 2001, aga tore on ühest 20. sajandi tantsumuusika olulisemast nähtusest vähemalt tagantjärele laivis osa saada, ja parem Scioni kui mitte kellegi vahendusel.

Teine peaesineja AUXMEN (vana nimega AUX 88 - vana on ju parem, kas pole) on Detroidi elektro. Väga tantsitav ja bassine vana kooli raskekaalu-elektro, vastandatuna vana kooli tilulilule, mida ka samast linnast Detroidi tehno nime all kuuldavale on toodud. See nn Detroidi tehno e siis vana kooli tilulilu pole rangelt võttes tehno, AUXMEN aga laias laastus isegi on, nii et ehk võiks teda siis nt elektro-tehnoks vms nimetada. Üks nende mõjustaja on ilmselgelt Model 500 sealtsamast Detroidist, sama plejaadi juba hilisem esindaja aga nt sakslaste Dopplereffekt. Kõik need on olulised nimed, kui teid huvitab tants JA muusika, mitte ainult üks või teine. Ameeriklaste laiv oligi väga tantsitav, bass rabas täiega, katus lendas, käigud olid kohati väga head, rütm pendeldas elektro ja tehno vahel. Neile järgnev Rob Rowland oli kurjavõitu tehno Iirimaalt, samuti omamoodi põnev ja hea. Kokkuvõttes jääb üle vaid loota, et HUHi näol pole tegu ainult üksiku muhatusega Eesti muusikamaastikul, ning et alus uuele traditsioonile on pandud.