Rongid on eesti laululoojatele olnud tänuväärsed inspiratsiooniallikad, autorite lähenemine raudruunakarjale on olnud mitmekesine ja huvitav. Tähelepanu ei ärata mitte rongilaulude arv, vaid autorite vaatepunktide mitmekesisus. Reipust ning muljerikkust kiirgub juba Leo Normeti ja Boris Kõrveri laulu “Puhkus Viljandis” sõnadest: Osta pilet, istu rongi – õige pea ta kohal ongi. Kõik teed viivad ainult sinna, kuhu kõigil vaja minna... (tekst Dagmar Normet). Tänases päevas paneb see jutt isegi ohkama – raske, kuid ilus sõjajärgne aeg, kui rongid sõitsid kiiresti ja neis sai isegi istuda. Sest kogu lugupidamise juures Elroni poolt praegu provotseeritavatesse reisijate massirahutustesse – maailmasõjaga neid siiski võrrelda ei anna.

Ja üldse ei hakka ma siinkohal rääkima Rail Balticust, mille ümber käib ehteestlaslikult nõme ja väiklane irisemine. Juba vägikaikavedu selle üle, kas ehitada raudtee läbi Pärnu või Tartu, on absurdne. Isegi põgus pilk kaardile veenab, et kõige otsem trass Tallinnast Euroopasse läheb hoopis läbi Kuressaare.