„Hei, poiss! See on naiste riietusruum!“
Mõneti vastuoluliselt pole minu intervjueeritavad transsoolised traditsiooniliselt ehk mehest naiseks või naisest meheks ülemineku mõttes, vaid nad ei mahutu kaksikjaotusse üldse. Rääkisime Pauli (lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli, teinud mõned dokumentaalfilmid ja alustas just tööeluga), Lee (õpib Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudis kultuuriteooriat) ja Amarantaga (elanud Eestis paar aastat, õppinud visuaalset antropoloogiat, hetkel töötu ja ravikindlustuseta) soolisusest, Mäki lavastusest ja ühiskonna ootustest.
Mida tähendab teile teie sooline identiteet ja eneseväljendus?
Paul: Ma ei identifitseeri end ühegi sooga, küll aga tunnen, et olen maskuliinne. Loomulikult see ka väljendub – välimuses, keelekasutuses. Ma ei tunne end mugavalt, kui minu poole pöördutakse kui naise poole.
Lee: Ma olen mittebinaarne, ma ei tunne end ei naiseliku ega mehelikuna. Ma ei ole väga maskuliinne ega väga feminiinne, tunnen end üldse vabana soolistest kohustustest. Kuigi mind tihti peetakse naiseks või tüdrukuks, siis on see mu jaoks võõras. Samas ei tahaks ka, et mulle öeldaks „härra“ või „poiss“. Eesti keeles on raske leida neutraalset vastet, samas see, et meie keeles pole soolisi asesõnu, on jälle hea.