Mida tähendab teile teie sooline identiteet ja eneseväljendus?

Paul: Ma ei identifitseeri end ühegi sooga, küll aga tunnen, et olen maskuliinne. Loomulikult see ka väljendub – välimuses, keelekasutuses. Ma ei tunne end mugavalt, kui minu poole pöördutakse kui naise poole.

Lee: Ma olen mittebinaarne, ma ei tunne end ei naiseliku ega mehelikuna. Ma ei ole väga maskuliinne ega väga feminiinne, tunnen end üldse vabana soolistest kohustustest. Kuigi mind tihti peetakse naiseks või tüdrukuks, siis on see mu jaoks võõras. Samas ei tahaks ka, et mulle öeldaks „härra“ või „poiss“. Eesti keeles on raske leida neutraalset vastet, samas see, et meie keeles pole soolisi asesõnu, on jälle hea.

Amaranta: Ma eelistan rääkida soolisest eneseväljendusest, mitte soolisest identiteedist. Identiteet tähendab mingit kategooriat ja see on mingil moel fikseeritud, näiteks rahvuslik identiteet. Väljendusega aga saab edasi anda mingit kogumit ideid, see pole nii piiratud. Minu jaoks on alati tüütu olnud, kui kedagi koheldakse, ütleme, „naisena“. Enamik naisi, keda ma tunnen, arvavad sama. Asi ei ole selles, et sa kuulud kategooriasse „naine“, vaid selles, et sulle kohaldatakse selle tõttu mingit erisuhtumist, ükskõik kas negatiivset või positiivset. See on minu strateegia: kui naine olla on nii piirav, siis ma heidan selle kategooria kõrvale.