Heie on äärmuseni tagasihoidlik ja häbelik, räägib endast aeg-ajalt kolmandas isikus. Sellisele, üldjuhul eeterliku olemisega ja eluvõõrale inimesele (ausalt, vahetevahel tundub mulle, et Heie hangib infot päriselu banaalsematest aspektidest moodsa kunsti kaudu) oleks väga lihtne peale astuda. Eks seda ole ka proovitud, kuid mingi salapärane tugevus hoiab Heiet püsti.

Seal kõrval on teine, populaarne Heie: noorte kunstiteadlaste õpetaja ja noorte kunstnike iidol. Mõnes seltskonnas on Heie ennenägematu staar, tema arvamus on noorkunstnikele tähtis ja määrav.

Areeni preemia Heiele andmise peapõhjuseks (Ervin Pütsepa preemia teeninud monograafia "Pärsimägi" kõrval) on aga kunst.ee, erandlik ajakiri, mis jätkab kunagise almanahhi Kunst ideid uuel sajandil ja on oma praegusel kujul just Heie laps. Ajakiri tahaks alateadlikult olla korraga nii Vikerkaar kui Wallpaper, nii Zeitschrift kui Illustrierte, mis sest, et see on võimatu. Ma ei kadesta ennast kui selle kujundajat, kuid miski hoiab mind siin kinni. Kuigi see tähendab hilisõhtust ja nädalavahetusetööd, arusaamist totrast olukorrast, kus töö ja hobi kattuvad.

Kunst.ee-d kujundades saan aru, mida tähendab pöörase ja kirju sisu surumine karmi vormi. Hullematest trikkidest hoiab mind kõrvale ajakirja laiapõhjalisus – kõrvuti on Kiwa ja Kuma, Kulik ja Arrak, räige sotsiaalkriitiline performance ja leebed Tartu vaated postimpressionistlikus teostuses. Kuigi Heie on ise tunnistanud, et ei saa mõne kunstniku loomingust aru, ei ole ta sallimatu. See on praeguses Eestis erandlik, nii noored kui vanad kunstiringkondades tiirlejad peavad heaks tooniks aegajalt manifesteerida oma arusaamisi erakordse jäikusega, millega kaasneb hoolimatus valgusvihust kõrvalejääva suhtes.

Kõrvuti on uus ja vana, tekivad ootamatud seosed. Heie esimene suur uurimisteema, juba Vaga-aegses Tartu ülikoolis alanud tegelemine Karl Pärsimäe loominguga kohtub nüüd tema viimase aja lemmikteema etnofuturismiga. Pärsimäe Lõuna-Eesti päritolust saab oluline, kuigi irriteeriv punkt klassiku eluloos. Etnofuturism näib olevat üks selliseid asju, mille puhul keegi täpselt ei tea, mis see on, kuid see, mida etnofutu sildi all tehakse, on igatahes edasiviiv ja õilis. Kes viitsib mõelda näiteks Mari ja Mordva kunstnikest? Kes neid üldse tõsiselt võtab? Kes usub sellesse, et ka väikese Eesti piires on võimalik tegelemine lokaalsete juurtega?

*

Suvi 2003, Veneetsia. Kohutav kuumus. Biennaalivaatamine on täies hoos. Heie näeb ühes hiigelpalazzos, kus eksponeeritakse Ilja ja Emilia Kabakovi näitust, klaverit. “Oi, klaver! Kas ma tohiksin mängida?” Lubatakse. Heie mängib. Sundimatult. Üha täpsemalt. Heie on vist suureks saanud.

Tõnu Kaalep