"'Helsingist Helsingisse. Kergejõustiku maailmameistrivõistlused 1983-2005"'

Toimetajad Märt Kivine ja Hannes Rumm. Eesti Päevalehe Kirjastus. Tallinn, 2005. 270 lk.

Üks vingemaid asju, mida hea raadio- või telekommentaator saab kergejõustikuvõistlustel pakkuda, on 100 meetri jooksu ülekanne. See käib nii – esialgu jutustab kommentaator igavleval häälel igasugust taustavärki – ilmast, publikust, ala ajaloost jne. Siis tekib häälde kerge värin – ta hakkab tutvustama finaalist osavõtjaid. Kui jooksjad kummarduvad stardipakkudele, on noodid juba üsna kõrged. Siis hingab kommentaator sügavalt sisse ja kui kõlab stardipauk, kostab eetrist tosinkond sekundit automaadivalangut meenutavat katkematut inforahet (nii umbes kolm sõna sekundis). Eriti efektne on see raadios.

Tänu Helsingi-raamatule meenuski mu esimene kokkupuude tippkergejõustikuga. Olin kümneaastane ja kükitasin hämaras köögis raadio ees, kui vanameister Erik Lillo tulistas eetrisse 1987. aasta Rooma MMi meeste 100 meetri finaali. Oli soe suvelõpp ja köök lõhnas banaanide järele. Vanemad olid seda tol ajal defitsiitset frukti kuidagi saanud terve kasti. Vaat selline detail tuli meelde. Juba ainuüksi selle eest raamatu autoritele suur tänu. Aga mitte ainult.

Kui jätta tähelepanuta mõni üksik trüki- või stiiliviga, on tegemist tõelise superkingitusega spordihuvilisele. Suurepärased fotod, nutikalt kokku pandud infokastid lehekülgede servas. On lausa lust lugeda, mismoodi peamiselt krimi- või muidu keeruliste lugude kallal nokitsejana tuntud ajakirjanik Jaanus Piirsalu esitleb entsü­klopeedilises vaimus hüppealade ajalugu MMidel. Raul Rebase lugu Gert Kanterist on aga mu isiklik lemmikpeatükk.

Ma ei leia Helsingi-raamatust midagi laiduväärset. Pigem kritiseeriksin ilma. Või kalendrit. Sest ainuke nöök on, et paljudel ei pruugi keset talve olla isu kergejõustikust lugeda. Kui nii, siis vaadake pilte ja oodake lugemisega kevadeni. Sest pettumust ei valmista see raamat mingil juhul.