nädala raamat
Hendrik Adamson
“Om maid maailman tuhandit”
Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa, 2008. 732 lk.
Dinosauruse mõõtu raamatutes võivad geniaalsed sähvatused pahatihti sügavale ajastuvahu põhja vajuda ja neid on sellest pagana tüütu üles otsida. Täna aga pole teps mitte negatiivsete näidete päev. Liiatigi on Hendrik Adamsoniga esmapilgul lihtne. Kui muust ennast läbi närida ei viitsi või ei taha, siis tema mulgikeelne pärand on nagunii kindla peale minek. Ega Nikolai Baturin Eesti suurimat murdeluulevõistlust välja mõeldes sellele ilmaasjata Adamsoni nime ei pakkunud. Loed ja Anu Tauli hääl tuleb kõrvu hellitama, nukker, igatsev ja kaunis on olla ning rindu ronib hõllandus selle sõna parimas mõttes. Kirjutanud ju Adamson suure osa oma mulgilauludest nii-öelda paguluses – hetkedel, mil ta kodukandis koolmeistrina tööd ei saanud.

Selle raamatuga võibki autor Runnelile-koostajale lauluisaduses ära teha, mulgikeelseid tekste jätkub mitmele põlvkonnale Viljandi kandi roki-, folgi- ja süldibändidele, aga egas mujalt ja kirjakeelseilgi trubaduuridel tule tühja suuga jääda.

Adamsonil keelepiiridega probleeme polnud, maestro segas iidse Ugandi pärandit julgelt teiste keeltega ja kirjutas juba 1931. aastal näiteks nii: “Lõpp kõigile sic transit gloria mundi, / kõrd saakal puhastep lõukoera kondi / üits valitsep, kik engelin ta ori, / üits manitsus: memento mori” (“Kiri surnu pääluul”, lk 58). Või kohe järgmises: “Kui kunagi sügäven mulla all / me mõtslase-põlve Nianderdal / üles levvetes...” (“Nianderdal”, lk 59). Ei olnud Contra ega Ruitlane sellise mängu vallas esimesed, ja tegelikult oli “võroismide” ja üldse lõunapoolsete keelendite kasutamine ning uute ja võõrsõnadega tempimine eelmise sajandi esikümnendite luules üsna levinud. Lisaks koha- ja kodulüürikale kohtab raamatus tihti ka Eesti nii-öelda moodsa kirjanduse kehtestamise aegade “multiplitseerit inemese” kubistlikke varje. Adamsoni keeletajud olid kogunisti nii ergud, et viisid klassiku muuhulgas esperantoni välja. Ja tõstku käsi, kes ilma interneti abita teab, mida tähendab sõna anateem luuletuses “Needmine”: Anateem äraandjaile, needus rahvareetureile... (lk457). Aga kes arvab, et “On maid...” üks kurb ja huumorivaba luulekogu on, see arvab valesti. Suvaliseks näiteks lugu mehest, kellel on pea asemel kapsas: “Tohmakas, / kohmakas, / too oli mees: / viina ei võtnud, / naisi ei petnud, / kord ühte hõlmas ja oligi sees” (“Igapäevane lugu”, lk 429).

Mina ei tea, kui palju on Adamsoni loomes tegelikult tunda Tuglase või Visnapuu siledat kätt või seda, kas ja kuidas ta suhestus eluajal näiteks endaga ühes talus sündinud luuletaja Jaan Kurna ehk Ralf Rondiga. Ja ei tea veel paljusid asju. Järelsõna on eluloolise osaga üsna kitsi, see ongi raamatu suurim ja ainus puudus. Tuleb leppida sellega: “Sündisin sügises sünges, / õdangus hämar-hallis / kevadehelinad hinges” (“Autobiograafia”, lk 408). Ja tegelikult on “Om maid maailman...” nii Suur Raamat, et seda suudaks pädevalt arvustada ainult selle koostaja Runnel ise.