Ei saa olla nõus kirjandusteadlaste faktoloogiaga, et Põhjamaade krimiromaan kui nähtus sai alguse Peter Høegi raamatust „Preili ­Smilla lumetaju“. Too raamat oli piisk, kuid vool algas Wallanderiga. Just Wallanderi esimesed lood panid aluse Nordic noir’i maailmavallutusele.

Hollandis ja Brasiilias on Wallander soositum kui Harry Potter. Saksamaa turismibürood korraldavad menukaid reise Skånesse, Ystadi, kus fännid põikavad kohalikku politseimajja, hulguvad mööda pikki koridore ning üritavad tabada komissar Kurt-Ingvar Waldi, kelle nimi on peaaegu Kurt Wallanderi homonüüm.

Põhjus, miks me armastame Wallanderi, peitub selles, et mees on siiras ja annab tänapäevast tegeliku pildi. No ei ole Rootsi heroiline põhjamaa ega rootslased pikad, lihaselised ja blondid viikingid. Pigem on nad Wallanderi-laadsed – ülekaalulised, kiilanevad ning tujukad ja mornid. Ning Rootsi on paheline, multikultuurne väikeriik, kus vaid pealispind on potjomkinlikult kauniks värvitud, kuid sisemus mädaneb.

Kusjuures pole ime, et Wallander tegutseb Skånes, mis olla Rootsi urruauk – lähemal Poolale kui Stockholmile –, mistõttu imbub maakonda kõiksugu saasta alates ­Baltikumi lõbutüdrukutest (kes liiguvad sealt edasi, sest ainus, mis Ystadis puudub, olevat prostitutsioon), lõpetades endisest Jugoslaaviast pärit maffiaga.

Britidki armastavad Wallanderi just seetõttu, et too olla oma: ­tegelik nagu praegusaegne britt. Ja tänapäevane Rootsi kogu oma kuritegevuse ja rasside segunemisega on kui suurlinlik Inglismaa. Ning kolmandaks: no ei jahi ju mõrtsukaid vanad daamid ega kikilipsustatud belglased, vaid väsinud keskealised mehed.

Wallanderis peitubki killuke kõigist – ühest rohkem, teisest vähem. Ta on kõigele vaatamata sünnis, kuigi kohati käitub häbitult. ­Töörügaja. Pragmaatik. Säratu ja konfliktne. Lahutatud. Pisut ­düsfunktsionaalse käitumisega. Küüniline. Joob ­liiga palju. Üritab tervislikult toituda, kuid see ei õnnestu, mistõttu haigestub diabeeti. Kakleb tütre ja naisega, isaga on keerulised suhted, kuigi armastab neid kõiki. Magab halvasti. Tal on vaid paar sõpra. On ametis kirglik ja järeleandmatu. Ei salli ebaõiglust ega rumalaid karjääri-ülemusi... Kas pole inimlik?

Hiljuti lahkunud briti krimikirjanik Ruth Rendell – ise ­pooleldi rootslane – luges Mankelli originaalis ning tõi ühes usutluses esile tema raamatute sotsiaalse tähenduse: „Igas riigis peaks olema oma Mankell, kes pööraks tähelepanu ühiskonnas toimuvale.“

Pessimistina lõi Mankell romaanide kaamosliku õhustiku. Ei ürita ju Wallanderi tütar Linda kahel korral enesetappu ega Wallander ise ja ta eksabikaasa Mona otsi abi tuli­veest suure ja särava rõõmu tõttu. Nende Rootsi lihtsalt on säärane. „Mäletan, kui koolis pandi meid laulma kaunist kevadest, kuid tegelikult oli ilm alati tume ja niiske,“ meenutas ta kunagi.

Nüüd oled sa taevas, ma loodan. Kehv paik ilmselt, kui sinult ­küsida. Liiga valge, liiga soe, liiga õilis. Aga kui seal ülalpool pilvi on pisutki miskit mäda, küll sa sellest üldsusele teada annad. Ainult et vaevalt seegi midagi muudab.

Jaan Martinson