Henry Kamen "'Felipe V (1683-1746). Kaks korda kuningas. Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann. Kunst 2002, 336 lk.

Hispaania kuningatest on eesti keeles ilmunud vähe teavet. Seegi informatsioon on pakitud klišeelikku pakendisse a la romantiline paar Fernando ja Isabel, Madalmaade kodanliku revolutsiooni verreuputaja ja süfiliitik Felipe II, tühine ja inetu Fernando VII, demokraatia päästa Juan Carlos. Ka oma tegemistes öö ja päeva ümber vahetanud, korraks vabatahtlikult troonist loobunud ning lõpuks hulluks läinud Felipe V oleks kerge saak ajaloolasele, kes tahaks joonistada satiirilist portreed ühest vähetähtsast Hispaania kuningast. Sest, olgem ausad, Felipe V pole mitte niivõrd suur valitsejana (ta ei tahtnudki kuningaks saada) kuivõrd värvikas persoonina, keda vanaduses aitas raskemeelsusest üle saada kuulsa kastraadi Farinelli laul. Henry Kameni monograafiat Prantsuse päikesekuninga pojapojast Philippe’ist, Bourboni dünastiale alusepanijast  Hispaania troonil soovitaksin seetõttu kõigile, keda peale kuninga isiku huvitab ka Pürenee poolsaare poliitiline, majanduslik ja kultuuriline ajalugu 18.sajandil ning Hispaania ja ülejäänud Euroopa suhted.

Kirjastuse Kunst kuldkaanega biograafiliste ajalooromaanide sarjas on “Felipe V” üks huvitavamaid. Ta pole nii küll kergesti loetav kui “Henry VIII” või “Katariina II”, kuid uudsuse võlu korvab raamatu stiililise raskepärasuse. Küll võib kuninga elu ikka tänamatu olla, mõtlesin ma raamatut lõpetades.