Hiiglaste lahkumine Ameerika kirjandusest
Philip Roth (19. III 1933 – 22. V 2018) ja Tom Wolfe (2. III 1930 – 14. V 2018) in memoriam.
Ameerika kirjanik Tom Wolfe oli üks Ameerika uue ajakirjandusliku stiili ehk „new journalismi“ esindajaid, nende seas kindlasti kõige kuulsam.
Wolfe tõusis tähelepanu keskpunkti juba ajakirjanikuna, kuid siiski tahtis ta tõusta poodiumile ka kirjanduses ning kirjutada teose, mis suudaks haarata Ameerika ühiskonda kogu kirevuses. Tema tähelend kirjanduses algas romaaniga „The Bonfire of the Vanities“ („Edevuse laat“, 1987). Romaan räägib ülieduka börsimaakleri elust New Yorgi eliitringkondades. Kuid ta teeb autoõnnetuse, milles saab kannatada värviline nooruk (kes tegelikult plaanis koos sõpradega autos sõitjaid röövida). Peategelane satub poliitiliselt motiveeritud kohtuprotsesside jadasse, millest tal enam pääsu ei ole, taustaks tema isikliku ja tööelu paratamatu häving. Üks parimaid raamatuid, mis näitab advokaatide ja juristide haardesse sattunud inimese saatust Ameerika Ühendriikides. Raamatust sai bestseller ning temast tehti film.
Järgmine, taas telliskivi paksune romaan „I Am Charlotte Simmons“ (2004) kirjeldas elu Ameerika tippülikoolis. Vaesest perest, üsna tavaline, kuid hea peaga neiu saab juhuse läbi stipendiumi tippülikooli. Lootused unistuste kooli sattuda purunevad, kui selgub, et ülikool on vaid väiksem ja kontsentreeritum mudel Ameerika ühiskonnast, kus kummardatakse sportlasi, kasutatakse ära väheosalisi, kus rohkem kui hinded maksavad kuulus perekonnanimi, sidemed ja vanemate rahakott. Charlotte seltsib alguses nohikutega, siis saab temast rikka poisi tüdruk, kes pärast defloreerimist kohe hüljatakse. Pika vastuseisu järel Charlotte konformeerub ja romaani lõpus saab temast tippsportlase tüdruksõber, kes naudib kõiki ülikooli poolt pakutavaid hüvesid. Wolfe’i viimane romaan „Back To Blood“ (2012) räägib pulbitsevast eluvõitlusest Miamis, kus kogu võim nii peal- kui allmaailmas on läinud latiinode kätte ja kõik räägivad inglise ja hispaania segakeelt.
Philip Rothi kuulsaim teos „Portnoy tõbi“ (1969) oli alles tema neljas teos, kuid tõstis ta kohe mitmes mõttes kirjanduslikku stratosfääri. Noore Alexander Portnoy monoloog laiub mitmesajal leheküljel ning on üle külvatud nooruki seksuaalsetest vaimupursetest. Juudi noormehe otsekoheses ja rämedaski toonis avameelsed pihtimused oma masturbeerimismaaniast ja maailmavalust oma psühhoanalüütikule tekitasid skandaali.
Eesti keelde on tõlgitud „Portnoy tõbi“, „Operatsioon Shylock“, „Igamees“ ja mastaapne „Ameerika pastoraal“. Rothi-sarnase globaalse kirjandusliku suurkuju kohta on tema ilmumine Eesti lugeja lauale olnud aeglane, kuid arvata võib, et temast huvituvad inimesed on teda juba ammu inglise keeles lugenud.
Ameerika ühiskonna suured kirjeldajad, kelle hulka Rothki kuulub, on läbilõikavalt teravad, mastaapsed, läbinägelikud ja sarkastilised. Rothi puhul ei ole vaja muretseda tema koha pärast tulevate põlvkondade mälus. Kuid ennustada on ohtlik. Nii või teisiti otsustavad lugejad, mitte aga teised kirjanikud või kriitikud, kelle raamatud elama jäävad. Väidetakse, et vaid mõni raamat sajast jõuab nende kirjutamise hetkest lugedes üle järgmise sajandi piiri.