Hiinlased on kohal
Hiina suurimast meediaõppeasutusest Hiina
Kommunikatsiooniülikoolist saabus aprilli keskel Tallinna Ülikooli
Balti Filmi- ja Meediakooli neli magistranti. Nende kursusetöödena
valmib kolm lühikest dokfilmi ja üks lühimängufilm. Kolm
neljast hiinlannast nimetavad oma õppesuunaks filmi ja telenäidendi
stsenaariumi kirjutamist ja teooriat. Nende ülesandeks Tallinas on
teha dokumentaalfilme. Tollel, kes mängufilmi teeb, on õppesuunaks
filmilavastamine.
Zhao Nan (25) inglisepärase nimega Sandy,
tunnistab, et kuigi õppesuundi on Hiina Kommunikatsiooniülikooli
magistriõppes koos kahe eelnimetatuga kokku neli, kõigil
kõlavad pealkirjad ja kursusel kokku 71 inimest, on loengud
kõigil ikka ühed ja samad.
“Siin imestasin juba esimesel
koolipäeval, kui kõrge professionaalsusega teil filmi
õpetatakse ja õpitakse. Isegi esimese kursuse õpilased
teevad piltstsenaariumi, kostüümiproovi, seega põhjalikku
eeltööd. Lisaks saavad elukutselisi näitlejaid filmidesse
kutsuda.”
Selgub, et Hiinas, vähemasti riigi suurimas
meediakoolis, ei ole filmiõpe sugugi nii professionaalne kui meil. Riigi
suurusest hoolimata on võimalused piiratud.
“Lavastaja
ja meeskond saa- buvad võttepaigale seda varem nägemata,
professionaalseid näitlejaid tudengifilmides praktiliselt ei
kohta,” räägib Sandy, lisades, et ei ole kerge see elu noorel
filmilavastajal ka pärast kooli.
“Süsteem
eraldab finantse ainult kuulsatele lavastajatele, noored ei pääse
löögile. See tuleb väga tihedast konkurentsist. Koreas on
vastupidi, toetatakse just noori tegijaid. Korea filmid mulle siiski ei
meeldi.”
Sandy räägib, et Hiina filmielus on hetkel
“pumba juures” kolm režissööri: Zhang Yi Mou, Chen Kai Ge
ja Feng Xiao Gang. Neid nimetatakse kõlavalt “viiendaks
põlvkonnaks”, aga iga järgmine teos, mis neil valmib, on
Sandy meelest eelmistest aina hullem.
“Hiina filmides on
visuaalne osa aina ilusam, aga lugu aina hullem. Ometi on just lugu see, mis
filmi edule aluse paneb.”
Sandy on tänase seisuga
lavastanud viis lühifilmi, Tallinnas teeb ta lugu 18aastasest noormehest,
kel ei ole ema. Seetõttu on noormehel tavaks keskealiste naiste
kortereisse hiilida ja nende fotosid varastada. Vastutasuks seab kutsumata
külaline naiste kortereid korda. Sandy üks eeskujusid on Pedro
Almodóvari “Kõik minu emast”. Inspireerituna sellest,
teisendab ta oma filmi ühe Almodóvari stseeni, kus noormehel
teatris käies peaosalise vastu suur huvi tekib. Mõistagi läheb
noormees peaosalise korterisse fotojahile. Idee poolest pigem Kim Ki-duki
“Tühja maja” meenutava loo loodab Sandy maikuus BFMi
kinosaalis publiku ette tuua.
Kinoelu on Sandy elanud sünnist
saadik, sest tema isa töötab Fujinani provintsi filmivabrikus
kunstnikuna. Nimelt enne erafilmikompaniide võidukäiku valitses
Hiinas riiklik filmitootmissüsteem, mille osaks on säärased
vabrikud. Ajapikku on see süsteem alla käinud. “Isa ei tahtnud,
et ma filmialaga oma tulevikku seoks, sest see on tema arust liiga
väsitav.
Nüüd ma isegi mõistan, et tal on
tegelikult õigus. Vabrikust läheb inimesi aina ära
televisiooni ja reklaamialale. Kui paarkümmend aastat tagasi toodeti
selles vabrikus aastas mitmeid filme, siis nüüd vaid
paar-kolm.”
Eestisse tuli Sandy sel põhjusel, et tahtis
kangesti teha “välismaa filmi, välismaa
näitlejatega”. “Vahetusõpilased
valiti inglise keele oskuse järgi,” avab ta neliku siiasaamise
telgitaguseid. Kolm ülejäänud hiina meediaõpilast, nagu
öeldud, teevad siin dokumentaalfilme.
Xu Min (24),
prantsusepärase nimega Eling, kiidab, et Hiina on avanemas. “Filmid,
mis olid aastate eest keelatud, on nüüd ekraanidele jõudmas.
Põhimõtteliselt võib Hiinas juba filmi teha
ükskõik millest. Ainult kui seda suurel ekraanil avalikult
näidata tahad, võib veel juhtuda, et võimud seda ei luba.
Kui aga järjekindlalt oma rida ajad, on üsna tõenäoline,
et mõne aasta pärast lubab valitsus su töö siiski publiku
ette tuua. Tuleb lihtsalt kannatada ja neile peale käia.”
Pigem ajakirjandushuviga Eling on režissööri assistendina teinud
kaasa kahe telesarja tootmises. Eetris olid need Suzhou provintsi telekanalis.
Eestis teeb ta dokfilmi pulmakombestikust, vaadeldes nii traditsioone kui
tänapäeva. “Armastus, rahu, inimkond on mu teemad. Tahan, et
kui inimesed mu filmi vaatavad, tunneks nad, et maailm on hea paik, täis
lootust,” sõnastab Eling oma filmikreedo.
Sootuks
tõlkimatu teemaga tegeleb Sun Hui (23), kelle nimi tähendab
tõlkides “särav”, endale euroopalikku
pseudonüümi ta võtnud ei ole. Tema doki teema “Chinese
Stomach” annaks tõlkida kui “Hiina magu”, ent
tähendusväli on sel pigem toidukultuurialane kui
gastroenteroloogiline.
“Toit on mulle oluline. Laias ilmas on
hiinlased fookuses, kuidas nad oma kultuuri toidu kaudu hoiavad.”
Kõige enam on Suni Eestis imestama pannud inimeste siirus. “Hiinas
voolime me iga sõna viisakaks, siin öeldakse otse. See on suur
erinevus. Väga raske on mõista nii teistsugust kultuuri.”
Väiksemad kultuuride erisused liigitab Sun
“maitse-erinevusteks”. Nagu arvata oli, ei teadnud hiina tudengid
enne siiajõudmist Eestist midagi. Sun on ainsana kursis, et 1991 sai
Eesti iseseisvaks. “See on ka ainus lugu Eesti kohta, mida
tean.”
Gai Chi (27), eestipärase nimega Iris, avab Tartu
tudengipäevade raames arenevas dokfilmis oma tähelepanekut Eesti
kohta. “Siin paistab moodsa ja vana elu vahel suur lünk olema.
Noored on valinud moodsa elu, vanad inimesed elavad edasi vanas. Et
edasi minna, peab paratamatult vanast loobuma. Midagi sarnast toimub praegu ka
Hiinaga.”
Hiina telekanalites ajakirjanikukarjääri
teinud Iris on filmiks valmistumise käigus täheldanud, et
lärmakas, edasipüüdlik noor Eesti koguneb valdavalt
kaubanduskeskuste juurde, elurajoonides liigub aga sootuks vanem rahvas.
“Neid vanemaid paistab hulga rohkem olevat, ma arvan, et vanemate
inimeste osakaal Eesti rahvastikus on väga
märkimisväärne.” Iris tunnistab, et filmi tegemisest
rohkem huvitab teda filmi teooriapool, “narratiivi mehhanism”.
“Heli ja kujutis on ka keel, nagu kirjakeel. Lauset kirjutades
mõtleme kaua sõnade valiku üle. Midagi sarnast toimub ka
pildikeeles mõeldes. Ma arvan, et kujutise kaudu tunnete
väljendamine on üks inimese instinkte, kuna see on tegelikult
kirjakeelest vanem. Võtkem kas või kaljujoonised. Film kui
nähtus on nendega võrreldes ometi midagi väga uut. Kokku
järeldub, et tegelikult on inimene siiski rohkem harjunud pildikeele kui
kirjakeelega.”
Filmikeeltest on Irise teooria järgi
kõige levinum Hollywoodi oma. “Hollywood on okupeerinud
kõik maailma filmiturud, isegi Hiina.”