Hindab naivismi ja absurdi
Mõni aasta tagasi Theatrumis etendunud “Fööniks” vaatas tänapäeva puntras meest, Ugala teatri repertuaaris olev “Piloot” moodsat perekonnamängu, 26. jaanuaril taas koduteatris esietenduv “Pruuniks” võtab loogilise järjena luubi alla naiseks olemise. Mulle tundub, et su loomingule on iseloomulikud tegelased, kes ei sobitu keskkonda, aga kõigest väest üritavad siiski muutuda ja õnnelikuks saada. Nagu lootes samas, et keegi ütleb kõrvalt “stopp” ja teatab, et tegemist oli “varjatud kaamera” vingerpussiga, mitte aga elu enesega. Kust niisugune paradoksaalne elutunnetus?
Loomingu rõõm tuleb paljuski sellest, et saab kujutada vildakaid, kiivas tegelasi, kes käituvad vastuoluliselt või piiripealselt. Ja kui siis satub ette katkine mees, naine või perekond, ei saa ma kirjutamata jätta, kuna tundub, et seda on ümberringi nii palju, et saab juba üldistada.
“Fööniks” sündis küsimusest – kuidas on võimalik, et üks inimene sorteerib korralikult prügi, elab mõnuga kapitalistlikus elumudelis ja samas räägib vasakpoolset helerohelist poolsotsialistlikku juttu. Siin on ju maailmapilt konfliktis? Kuidas saab korraga olla parempoolne, vasakpoolne, roheline ja punane? Sealt sündiski üksik mees, kes püüab kogu hingest aru saada, mis värvi ta on.
“Pruuniks” sündis sellepärast, et meenus “Fööniks” ja tundus, et vaja on ju hollywoodlikku järge (naljaga pooleks), ja naised on ju ka oma konkreetsete asjadega puntras teinekord. Mehed on jalga lasknud. Peab tugev olema. Ja klantsajakirjade kirevus toidab sedasama nõiaringi – koge nüüd või mitte kunagi. Põleta küünal kiirelt lõpuni. Jäta mees, võta uus. Kärgpere jne.
Naivism ja absurd on mulle ilmselt oluline. Nõukogude Liidu lõpuminutid aitasid sellele kaasa. Ühelt poolt multifilmilikud plakatid ja animategelased paraadidel lehvitamas – samas justkui suur siirus ja pseudosiirus ning naivistlik suhtumine... Üldiselt ei hinnata huumorit tõsiseltvõetavaks – huumor ja kunst on tinglikult lahus, tõsiseltvõetav on tõsine asi ilma naljata. Aga see ei ole tõene. Sel pole tegelikkusega midagi ühist.
“Pruuniksi” peategelane on niisiis naisteajakirja läbipõlemisohus peatoimetaja. Miks mitte personaaltreener või küünetehnik?
Püüdsin kujutada kedagi, kes peaks tegema hoopis midagi muud, olema keegi teine. Kusagil mujal. See ongi hästi omane Eestile. Mu põlvkonnakaaslased üldse sageli tegelevad pigem sellega, mis peret toidab, kui sellega, millega tõeliselt peaks või tahaks.
Küünetehnik oleks ka hea tõesti ja personaaltreener seostus kohe vendade Coenitega, aga ilmselt ma lihtsalt ei tulnud selle peale. Peatoimetaja valisin sellepärast, et tema puutub ameti poolest naiste murede/rõõmudega igapäevaselt kokku, see annab võimaluse kujutada kedagi, kes teiste muresid kuuleb, aga enda omasid ei oska lahendada. Aga vormiliselt ei ole “Pruuniks” kindlasti realism. Pigem muinasjutt või multikas.
Mis vahe on Ugalas ja Theatrumis lavastamisel?
Mõlemal on oma plussid. Ugala on riigiteatritest üks huvitavamaid Eestis. Suuresti tänu südamlikele inimestele ja Indrek Sammulile, kes on andnud sellele teatrile inimlikuma ilme.
Theatrumis on palju ise leiutatut, loomingulist, improviseeritut, mis teeb protsessi pingelisemaks ja ka teistmoodi põnevaks. Theatrumiga olen aastatega lihtsalt rohkem harjunud ning inimesed on muidugi erakordsed.
Kui töötajate arvu võrrelda, siis Ugalas on sageli iga töö peale eraldi inimene, mis võimaldab rohkem keskenduda, ja Theatrumis on ainult väike trupp, kes kõik sellesama ära teeb. Teksti, tõlke, rolli, lavastuse, kujunduse, valguse, heli, reklaami, etenduse. Vahel isegi imestan.
“Kinnuneni” filmi esilinastusest on juba tükk aega möödas. On juba uue filmi plaane?
Paari aastaga on tekkinud jah 3–6 head filmiideed, nende edetabel peas muutub ja eks ajaga paljud neist ka surevad ära. Püüan oma elu peagi korraldada nii, et kuskilt otsast ühe ideega saaks alustada ja see lahti kirjutada. Suur isu on tegelikult filmi teha.
Sageli püüan teha midagi vastupidi või teistmoodi. Niigi ju kunstis kopeeritakse, tehakse nii, nagu teised ees teevad. Mulle tundub sageli, et miski on juba tehtud, seega olnud. Mitte et ma oskaks kohe ise teistmoodi, aga vähemalt ma tean, mis mind huvitab.
