12.07.2007, 00:00
Hinge kuulivest
Taavi Eelmaa piilub punaste kardinate vahelt David Lynchi unikaalsesse;siseimpeeriumi.
“Siseimpeerium”
Režissöör David Lynch.
Osades Laura Dern, Jeremy Irons, Justin Theroux, Harry Dean Stanton jpt.
Alates 6. juulist kinos Sõprus
“Me oleme ämblikud
Me koome oma elu ja liigume seda mööda.
Me oleme unistajad kes unistavad
ja siis elavad seda unistust.
See on tõde kogu universumist.”
Upanishad
Kino surmast on räägitud ennegi, aga harva on olnud see nii sugestiivne ja oma eesmärki täitev kui David Lynchi “Siseimpeeriumi” puhul. Eelkõige pean kino all silmas produtsendikeskseid “huvitavaid lugusid”, mida kannavad lineaarse dramaturgia kohustuslikud banaalsused, üheselt mõistetavad plot’id ja karakteri käitumisel põhinev loojutustus. Ehk siis kõik see, mille kohta saab küsida: “Mis seal juhtus?” või “Mis see või teine asi tähendas?”. See surmametafoor puudutab ka filmi tehnilist protsessi, sest Lynch kavatseb jäädavalt loobuda filmilindile filmimisest. Ka algselt internetieksperimendina kavandatud “Siseimpeerium” on filmitud digitehnikaga.
Ilma algse stsenaariumita lavastatud “Siseimpeeriumi” lühikokkuvõte ehk vastus küsimusele “Mis seal juhtub?” on lihtne: näitlejanna hullub filmivõtetel. Rohkem rääkida pole põhjust, sest ülejäänu on kohalolukogemus ning meelelisus, mida sõnastada ning lugeda on tüütu.
Oluline on see, mis selle autobiograafilise filmi lummavaks teeb: viibimine võõrale mõttemaailmale intiimselt lähedal. Saada kinnitust sellele, et filmikunst oma väärilises vormis on tõepoolest inimeste-, mitte vaatajatearvu vaheline kommunikatsioon. Sõnapaari “majanduslik läbikukkumine” kasutamine millegi puhul, mis võib lõõgastuse asemel pakkuda samasugust lunastust kui religioon, on naeruväärne. See, et “Siseimpeerium” ei kogu vaatajarekordeid, on kõigile algusest peale teada. See pole ei ajend ega eesmärk. Ühest inimesest, kelle eksistentsiaalne hirm saab mõne filmi või raamatu mõjul leevendust, on enam kui küll.
Inimloomuses on irratsionaalne osa, mis ei allu põhjuse ja tagajärje seadusele. See osa teeb meid iseendist suuremateks, kuid ta on ka kõige haavatavam. Kui kunstil peaks olema mingi võitlev positsioon, siis saab see olla ainult selle abitu ja irratsionaalse osa kaitsel. See on kindlasti ka osalt põhjuseks, miks Lynch digitehnoloogia poole suundub. See annab truehead-kunstnikule võimaluse olla sõltumatum filmitööstuse majanduslikust poolest. Kuskil lihtsalt peab olema kompromisside lõppjaam. Ega asjata ei seisa filmis režissööri alter ego Laura Dern Hollywoodi Tähtede bulvaril salga prostituutidega konfrontatsioonis, hullunud ja hirmul, kruvikeeraja löögivalmilt käes.
Film on pikk, sest on olemas asju, millest ei saa rääkida lühidalt, ja mida ei saa taandada lõpmatuseni lihtsustatud metafooriks. Meelevaldse laiendina tsiteeriksin Takeshi Miiket, kes oma kolmetunnise “Izo” iseloomustamiseks ütles: “See on kolm tundi antimeelelahutust ja antikunsti.” Mulle tundub, et see tsitaat sobib teatavate mööndustega ka “Siseimpeeriumi” kirjeldamiseks. Mõlemat filmi ühendab autori vajadus rääkida oma mõtetest täpselt sellistena nagu nad on. Metaforiseerimata, taandamata, ridade vahele kirjutamata.
Kui lasta peast läbi vanakooli auteur’ide galeriid, siis Lynchi saaks temaatikalt ja visuaalselt süntaksilt võrrelda Tarkovski ja Bergmaniga. Kõiki kolme häirib ebatõsidus, kõigil on monomaaniline suhe transtsendentsi ning kõik nad tegelevad inimhinge ja selle päästmisega, samal ajal iseenda nahka lõpuni turule tuues. Lynchi aga eristab neist kristliku dogmaatika ja religioossete kujundite puudumine. Nalja pärast võiks öelda, et Lynch on papirüüta Tarkovski või kui Bergman poleks nii pessimistlik ja usuks siiski hinge pääsemisse, oleks ta Lynch.
Lõppu ette teadmata kirjutas Lynch võtete jooksul eelnevast stseenist lähtudes intuitsioonile ja “David Lynchi nimelisele teadvusele” toetudes järgneva stseeni. Ja kirjutas ta väga paljust: õnne võimalikkusest, lunastusest, kuulsusest, hirmust, üksindusest, oma filmidest.
Kokkuvõttes ühe unikaalse mehe siseimpeeriumist. Nimetatagu seda siis hingeks, puhtaks teadvuseks või millekski muuks. Lynchi maailm on kirglikult kinokeskne, tema alateadvuse pildid lihtsad ja kino enda poolt tekitatud unistustest tulvil. Ja just sellele toetudes suudab ta esile tõsta selle osa inimesest, millesse me sukeldume siis, kui enne und silmad suleme ja paariks minutiks endaga üksi jääme. Neil hetkedel ei juhtu mitte midagi, mida saaks dramaturgiaga mõõta. Ta kaotab inimese olemasolu tõelt story ahelad. Loobudes draama kirvereeglitest, saavutab Lynch selle, mida “Siseimpeeriumi” raamjutustuses ka näeme – Laura Derni kehastatud näitlejanna siseneb filmi finaalis tuppa, kus teleri ees istub nuttev tüdruk ning pühib ta pisarad.
Kokkuvõtlikult tahaks peale kinoskäiku öelda: uuri järgi, kas sul on hing ja kui veel pole, valmista see ruttu käepärastest vahenditest. Seejärel relvastu valguse relvadega ning kaitse seda nagu helendav kuulivest. Välimus pole oluline. See on lihtsalt...sweet...
Režissöör David Lynch.
Osades Laura Dern, Jeremy Irons, Justin Theroux, Harry Dean Stanton jpt.
Alates 6. juulist kinos Sõprus
“Me oleme ämblikud
Me koome oma elu ja liigume seda mööda.
Me oleme unistajad kes unistavad
ja siis elavad seda unistust.
See on tõde kogu universumist.”
Upanishad
Kino surmast on räägitud ennegi, aga harva on olnud see nii sugestiivne ja oma eesmärki täitev kui David Lynchi “Siseimpeeriumi” puhul. Eelkõige pean kino all silmas produtsendikeskseid “huvitavaid lugusid”, mida kannavad lineaarse dramaturgia kohustuslikud banaalsused, üheselt mõistetavad plot’id ja karakteri käitumisel põhinev loojutustus. Ehk siis kõik see, mille kohta saab küsida: “Mis seal juhtus?” või “Mis see või teine asi tähendas?”. See surmametafoor puudutab ka filmi tehnilist protsessi, sest Lynch kavatseb jäädavalt loobuda filmilindile filmimisest. Ka algselt internetieksperimendina kavandatud “Siseimpeerium” on filmitud digitehnikaga.
Ilma algse stsenaariumita lavastatud “Siseimpeeriumi” lühikokkuvõte ehk vastus küsimusele “Mis seal juhtub?” on lihtne: näitlejanna hullub filmivõtetel. Rohkem rääkida pole põhjust, sest ülejäänu on kohalolukogemus ning meelelisus, mida sõnastada ning lugeda on tüütu.
Oluline on see, mis selle autobiograafilise filmi lummavaks teeb: viibimine võõrale mõttemaailmale intiimselt lähedal. Saada kinnitust sellele, et filmikunst oma väärilises vormis on tõepoolest inimeste-, mitte vaatajatearvu vaheline kommunikatsioon. Sõnapaari “majanduslik läbikukkumine” kasutamine millegi puhul, mis võib lõõgastuse asemel pakkuda samasugust lunastust kui religioon, on naeruväärne. See, et “Siseimpeerium” ei kogu vaatajarekordeid, on kõigile algusest peale teada. See pole ei ajend ega eesmärk. Ühest inimesest, kelle eksistentsiaalne hirm saab mõne filmi või raamatu mõjul leevendust, on enam kui küll.
Inimloomuses on irratsionaalne osa, mis ei allu põhjuse ja tagajärje seadusele. See osa teeb meid iseendist suuremateks, kuid ta on ka kõige haavatavam. Kui kunstil peaks olema mingi võitlev positsioon, siis saab see olla ainult selle abitu ja irratsionaalse osa kaitsel. See on kindlasti ka osalt põhjuseks, miks Lynch digitehnoloogia poole suundub. See annab truehead-kunstnikule võimaluse olla sõltumatum filmitööstuse majanduslikust poolest. Kuskil lihtsalt peab olema kompromisside lõppjaam. Ega asjata ei seisa filmis režissööri alter ego Laura Dern Hollywoodi Tähtede bulvaril salga prostituutidega konfrontatsioonis, hullunud ja hirmul, kruvikeeraja löögivalmilt käes.
Film on pikk, sest on olemas asju, millest ei saa rääkida lühidalt, ja mida ei saa taandada lõpmatuseni lihtsustatud metafooriks. Meelevaldse laiendina tsiteeriksin Takeshi Miiket, kes oma kolmetunnise “Izo” iseloomustamiseks ütles: “See on kolm tundi antimeelelahutust ja antikunsti.” Mulle tundub, et see tsitaat sobib teatavate mööndustega ka “Siseimpeeriumi” kirjeldamiseks. Mõlemat filmi ühendab autori vajadus rääkida oma mõtetest täpselt sellistena nagu nad on. Metaforiseerimata, taandamata, ridade vahele kirjutamata.
Kui lasta peast läbi vanakooli auteur’ide galeriid, siis Lynchi saaks temaatikalt ja visuaalselt süntaksilt võrrelda Tarkovski ja Bergmaniga. Kõiki kolme häirib ebatõsidus, kõigil on monomaaniline suhe transtsendentsi ning kõik nad tegelevad inimhinge ja selle päästmisega, samal ajal iseenda nahka lõpuni turule tuues. Lynchi aga eristab neist kristliku dogmaatika ja religioossete kujundite puudumine. Nalja pärast võiks öelda, et Lynch on papirüüta Tarkovski või kui Bergman poleks nii pessimistlik ja usuks siiski hinge pääsemisse, oleks ta Lynch.
Lõppu ette teadmata kirjutas Lynch võtete jooksul eelnevast stseenist lähtudes intuitsioonile ja “David Lynchi nimelisele teadvusele” toetudes järgneva stseeni. Ja kirjutas ta väga paljust: õnne võimalikkusest, lunastusest, kuulsusest, hirmust, üksindusest, oma filmidest.
Kokkuvõttes ühe unikaalse mehe siseimpeeriumist. Nimetatagu seda siis hingeks, puhtaks teadvuseks või millekski muuks. Lynchi maailm on kirglikult kinokeskne, tema alateadvuse pildid lihtsad ja kino enda poolt tekitatud unistustest tulvil. Ja just sellele toetudes suudab ta esile tõsta selle osa inimesest, millesse me sukeldume siis, kui enne und silmad suleme ja paariks minutiks endaga üksi jääme. Neil hetkedel ei juhtu mitte midagi, mida saaks dramaturgiaga mõõta. Ta kaotab inimese olemasolu tõelt story ahelad. Loobudes draama kirvereeglitest, saavutab Lynch selle, mida “Siseimpeeriumi” raamjutustuses ka näeme – Laura Derni kehastatud näitlejanna siseneb filmi finaalis tuppa, kus teleri ees istub nuttev tüdruk ning pühib ta pisarad.
Kokkuvõtlikult tahaks peale kinoskäiku öelda: uuri järgi, kas sul on hing ja kui veel pole, valmista see ruttu käepärastest vahenditest. Seejärel relvastu valguse relvadega ning kaitse seda nagu helendav kuulivest. Välimus pole oluline. See on lihtsalt...sweet...
Inimeseks olemise raskus
“Siseimpeeriumi” sisuline abstraktsioonitasand on lai, ulatudes juba loomisprotsessi algstaadiumis spirituaalsesse sfääri. Lynch räägib ainult olulisest, ehk siis sellest, kuidas oleks kergem taluda inimeseks olemise raskust. Kuidas lõpetada kannatused. Ja ausa mehena ei ole ta objektiivne, vaid kõneleb ainult iseenda nimel. Seda, et David Lynch on juba üle kolmekümne aasta igapäevaselt meditasioonipraktikaid harrastanud, on tema filmiloomingu mõistmiseks arukas teada. Tegemist ei ole mitte ju ajaviitehobi, vaid spetsiifilise loomemeetodiga.
“Teadvus on kõik, mis meil on,” ütleb David Lynch. “Iga inimolendi sees on puhta, pulseeriva teadvuse ookean. Meditatsiooni abil sukeldud sellesse ja see on õnnistus. Sa võid võnkuda koos selle õnnega. Puhta teadvuse kogemus elavdab teadvust ja laiendab seda. Ta pakib selle lahti ja kasvatab. Kui su teadvus on golfipallisuurune, siis on golfipallisuurune ka su arusaam näiteks raamatust, mida sa loed.”
“Siseimpeeriumi” sisuline abstraktsioonitasand on lai, ulatudes juba loomisprotsessi algstaadiumis spirituaalsesse sfääri. Lynch räägib ainult olulisest, ehk siis sellest, kuidas oleks kergem taluda inimeseks olemise raskust. Kuidas lõpetada kannatused. Ja ausa mehena ei ole ta objektiivne, vaid kõneleb ainult iseenda nimel. Seda, et David Lynch on juba üle kolmekümne aasta igapäevaselt meditasioonipraktikaid harrastanud, on tema filmiloomingu mõistmiseks arukas teada. Tegemist ei ole mitte ju ajaviitehobi, vaid spetsiifilise loomemeetodiga.
“Teadvus on kõik, mis meil on,” ütleb David Lynch. “Iga inimolendi sees on puhta, pulseeriva teadvuse ookean. Meditatsiooni abil sukeldud sellesse ja see on õnnistus. Sa võid võnkuda koos selle õnnega. Puhta teadvuse kogemus elavdab teadvust ja laiendab seda. Ta pakib selle lahti ja kasvatab. Kui su teadvus on golfipallisuurune, siis on golfipallisuurune ka su arusaam näiteks raamatust, mida sa loed.”