Hirmus imelaps Fassbinder
Filminädal “Avastamata Fassbinder” kinos Artis kuni 21. veebruarini.
Vt ka www.kinoartis.ee
Enfant terrible, hirmus laps, sobib Rainer Werner Fassbinderit iseloomustama juba kas või sellepärast, et 40 filmi autor suri kõigest 37aastasena. Kahju, et Fassbinder vanemaks ei elanud, siis oleks ta teinud palju sügavamaid filme, arvas Hanna Schygulla, üks tema põhinäitlejannasid. Need on noore inimese filmid, kus on palju provokatsiooni, teravust ja peaaegu üldse pole seal leppimist.
Steiner-kooli õpilasena tahtis Fassbinder õpetajale politsei kutsuda, kuna leidis, et ka nii leebes ja loomingukeskses koolis teda ahistatakse.
Arvestades kõiki müüte ja legende tema elu kohta, pole kahtlustki, et Fassbinder oli lapsest saati raske iseloomuga. Kaks korda proovis ta filmikooli sisse saada, kuid tulutult. Kahtlane, et õpetajad tema filmitegemise annet poleks märganud, ilmselt tegi ettevaatlikuks tema arrogantne hoiak.
Näha kõige taga vägivalda ja ahistamist, nii ühiskondlikes kui armusuhetes, sai tema läbivaks teemaks. Fassbinderlik film tähendab ikka ja jälle lugu masohhistlikust armastajast, keda kõik piinavad, kõige rohkem tema ise. Kõik tema filmid räägivad ülekohtust. Millest siis veel filmid rääkima peaks, küsis Fassbinder ise.
Kui hirmsa lapse metafoori Fassbinderi puhul edasi ekspluateerida, siis oleks tegu justkui jonnipunniga, kes kõige halva peale kohe suure häälega kisama pistab, ja nagu jonnipunn-mänguasjaga, kes siis, kui teda maha suruda, ennast igast asendist jälle püsti ajab ja edasi lõugab. Seda enam, et tema filmid on utreeritud melodraamad, kus nutetakse palju, visatakse ennast põrandale maha ja murtakse käsi. Kõike seda mängitakse võõritatult ja groteskselt, aga sisemiselt nii puhtalt, et see ei mõju võltsilt, vaid justkui paksu ja punase joonega lapsejoonistus täiskasvanute elust, kus üks onu lööb teist ja tädi nutab, kleit üle pea.
Kummaliselt võõritatuna on välja toodud see, mis teeb haiget. Tema filmides võib öelda üks tegelane teisele: “Su ajud mädanevad ja lõhnavad nagu surm. Ma jätan su maha.” Selliseid sõnu kuuleme elus harva, aga kui me oma mõtete tähendused endale ära sõnastaksime, siis tea, kas nad niigi ilusasti kõlaksid. Ja kui veel tegusid vaadata, siis mõte “ma närin su kõri läbi” tundub olevat üsna sage motivatsioon. Või vähemalt: mul on sinust ükskõik.
Fassbinderi dialoog on nagu omalaadne (anti)poeesia. Tegelane räägib otse seda, mis tavaolukorras jääks sõnade taha. Nii on ka klassikalistes tekstides, Shakespeare’il, Kleistil, ka Jelinekil, kus tegelane unustab rääkides oma maski, olme ja igapäevase psühholoogia ja toob sirgjoonelises luulekeeles esile oma jubeda motiivi. Fassbinderi näitlejatel on selline dialoog tihti väga õrnalt ja emotsionaalselt mängitud, olles kontrastis sõnade tegeliku kalgi tähendusega.
Tema näidend “Veri kassi kaelal” räägibki sellest, kuidas ulmekoomiksi superkangelanna saabub inimeste juurde maa peale, et õppida nende keelt ja kombeid. Asi lõpeb sellega, et superkangelanna närib kõigil kõrid läbi. Ka Tammsaare kirjutas peaaegu analoogse loo, kus Vanapagan katsub maa peal inimese kombel õndsaks saada ja paneb lõpuks külale tule otsa.
Sõnade ja tegude vastuoluline mäng on nii teemaks kui vormivõtmeks minu arust Fassbinderi kõige huvitavamas filmis “Hiina rulett”, mis kinos Artis 18. veebruaril ka esitlusele tuleb. See on väga stiilipuhas film silmakirjalikkusest, kus kõik – nii dialoogid, tegevus, näitlejate mäng kui kaameratöö – teenib ühte eesmärki: kujutada silmakirja kogu tema võlus ja säras kuni päris pisarate ja vereni välja.
Peategelane on galantne härra, kes mitte kunagi kellelegi ühtegi halba sõna ei ütle ja pidevalt naeratab, pannes sellega kannatama kõik oma lähikondsed. Nii mees kui tema abikaasa peavad salaarmukesi. Kõik kohtuvad juhuslikult suvilas, kuhu oma armukestega ööd veetma sõideti.
Kohale saabub ka nende invaliidist tütar. Algab pealesunnitud ühine õhtusöök ja seltskonnamäng. Mees puistab kõikemõistvaid armastusavaldusi nii oma naisele kui armukestele, sulgedes silmad olukorra tegeliku jubeduse ees. Ta mängib oma humanisti rolli puhtalt välja ja närvid kaotab hoopis tema naine, kellest saab mõrtsukas ja süüdlane kogu mängus.
Nagu enamik naiskangelasi tundub ka tema olevat Fassbinderi alter ego, kes võtab enda kanda paaria koleda ja inetu rolli, kes enam halva mängu juures head nägu teha ei suuda.
Omaette vaatamisnauding on “Hiina ruletis” kogu näitlejate galerii, sealhulgas prantsuse uue laine režissööri Jean-Luc Godard’i naine ja esinäitlejanna Anna Karina. Kogu selle tegelaste tummade pilkude, naeratuste ja mahalöödud silmade mängu on geniaalselt üles filminud operaator Michael Ballhaus, keda Fassbinder olevat algul võtteplatsil ignoreerinud, kuid lõpuks tunnistanud ta geniaalsemaks pildimeistriks kui ta ise. Ballhaus oli operaator ka “Petra von Kanti kibedates pisarates”, need on koos “Hiina ruletiga” Fassbinderi kaks visuaalselt kõige väljapeetumat teost.
“Maria Brauni abielu” (21.2) sobib vaadata neile, kes hindavad realistlikumat ja vaoshoitumat stiili. Lugu sellest, kuidas elasid tavalised sakslased sõjast laastatud Berliinis. Võrdselt meeleheitega leidub ka seal musta huumorit. “13 kuud aastas” (20.2) kuulub aga jälle pisut pöörasemasse ja kalgimasse suunda, kus publik peaks häälestama ennast vaatama veidrikust ja alkohoolikust transevstiiti, keda Fassbinder palju piinab ja sama palju armastab.
Omamoodi sentimentaalsuse ja küünilisuse vahel kõiguvad kõik tema filmid.
Enamik Fassbinderi filme on melodraamad, kus vägivalda vahetul kujul polegi. Nende sõnum on tihti väga lakooniliselt otsekohene, nii et mõjub võõristavalt. Ta tahtis teha filme laiale publikule ja pidas oma eeskujudeks Hollywoodi melodraamasid. Ta rõhutas loo lihtsust ja unistas Oscarist. Tegelikkuses kulges aga asi vastupidi, tema teosed on lihtsusele vaatamata üsna veidrad ja mitmetähenduslikud, neid näidatakse festivalidel retrospektiividena ja neist kirjutavad filmiteadlased. Laiu masse ta ligi ei tõmmanud, aga ajaloos püsivad ta filmid edasi veel ilmselt kaua.
Kvaliteedi poolest pole need kaugeltki lapsejoonistused, vähe on tehtud peenemat kino. Lapselik on tema otsekohesus ja jonn elementaarsete asjade järgi küsida. Schygulla sõnul polnud Fassbinderi fenomen tema intellektuaalsuses, vaid ta rääkis ausalt asjadest, millega kõik harjuma kipuvad. Nagu seesama vägivald ühiskonnas ja perekonnas. Sellest rääkida on ju tüütu, sest kes see ikka tahab ennast süüdlasena tunda. Aga Fassbinder ei koputanud kunagi vägivallatseja, vaid alati ohvri südametunnistusele. Ta nimetas oma melodraamasid poliitilisteks. Ohvri ainus võimalus on ajada selg sirgu ja mitte õilistada lõputult oma kannatusi ja masohhismi.
Inimene on brutaalne, sest ta talub kõik, on lause filmist “Petra von Kanti kibedad pisarad”. Fassbinder tunneb kaasa küll oma kangelastele, kuid on irooniline passiivse kannatamise suhtes. Ta kritiseeris Claude Chabroli melodraamasid, mida nimetas fataalseteks, sest inimloomust ja ühiskonda käsitatakse muutumatutena; maailm on kurb ja kole ja eks ta ole.
Fassbinder oli aga Brechti usku ja Brecht, nagu marxistid ikka, käsitas ühiskonda muutuvana. Seepärast pole Fassbinderi melodraamades võimalik üksüheselt nutta, tema kurbus pole lõplik, sest olukorrast peab tulema välja. Tema melodraama koos küünilisusega ei lase tekkida katarsisel, ühel suurel tundeelamusel, vaid jääb alati ambivalentseks ja paneb südamesse idanema leppimatuse ussi.
