Hispaania suurimal saarel

Kus asub Euroopa suurim maa-alune järv? Muidugi Mallorcal, teavitab Age Ploom.

Natukene Lõuna-Euroopas ringi rännanuna panid mind Mallorca autorendi hinnad tõsiselt jahmatama. Ja seda heas mõttes, sest nii soodsaid hindu ei ole ma varem kusagil märganud.

Nii saigi renditud viieks päevaks auto, et avastada saart ja otse loomulikult jõuda imeilusatesse randadesse päikest võtma. Meie renditud pisike Opel tahtis küll vahepeal suurest pingutusest otsad anda, sest 80 km/h juures tegi ta sellist kõrvulukustavat tolmuimeja häält, mis aga õnneks 100 km/h juures enam autole järele ei jõudnud. 120 km/h oli peaaegu see piir, millal meie väike kallike ennast juba lennukina tundis ja õhku tõusta tahtis.

Nii imelik kui see ka ei tundu, ei võitnud Mallorcal minu südant mitte ükski linn ega rand ega koobas, vaid Gordiola klaasivabrik. Võib-olla sellepärast, et vabrik asub iidses lossis, kus uksest sisse astudes sattusin suurde saali, mille keskel oli mitu lõõmavat ahjusuud, kuhu põrandal olevast haluhunnikust visati kogu aeg puid, ning keset seda tulemöllu nagu muuseas puhusid boheemliku olemisega mehed eri värvi klaasanumaid. Mehed olid eraldatud turistidest, kes püüdsid iga meistrimehe liigutust pildile saada, ning klaasipuhujate pühendumust ega rahu ei suudetud millegagi rikkuda. Kui nad tahtsid, puhusid nad klaasi, kui tahtsid, ajasid omavahel juttu, ning hoopis nemad olid need, kes jälgisid ümber toimuvat fototegemise-show’d, naeratus huulil.

Muidugi ei saa üle ega ümber Valldemossa linnast ja kartuusi munga­kloostrist La Cartuja. See väike linn, mis asub 425 meetri kõrgusel merepinnast ning on sünnikohaks Mallorca kaitsepühakule Catalina Thomasele, kelle pühast elust maalitud plaadid kaunistavad siin peaaegu iga majaseina, jäi minu mällu kui tõeline lillepottide linn. Iga maja ees ja küljes olid lillepotid eri värvides õitsvate taimedega, mis muutsid kogu selle linnakese eriti armsaks ja südamlikuks.

14. sajandist pärit La Cartuja klooster lõpetas oma eksisteerimise pühakojana juba 1835. aastal ning läks pärast seda erakätesse, kuid sellegipoolest ei ole mitte kuhugi kadunud kunagist kloostrit ümbritsev pühaduse hõng. Kloostris ringi jalutades võib sisse astuda iidsesse apteeki, kust sai 1838/1839 talvel abi ka Frédéric Chopin. Üks atraktiivsemaid turistilõkse ongi kloostris olev Chopini klaver, mis pianisti palvel Pariisist kohale toodi ning millel ta komponeeris oma kuulsaid prelüüde. Kuid samuti on muljet avaldav iidne kloostri raamatukogu, kus sajandite jooksul on raamatute peale arvestatav tolmukiht tekkinud ning mis kunagi oli kohaks, kus muidu vaikimisvannet pidavad mungad korra nädalas pooleks tunniks üksteisega kokku said.

Muidugi on pühakodasid ja kirikuid Mallorca saarel veel palju, aga kui tekib soov ööbida kloostris, siis tuleks seada sammud Lluci kloostri poole, mis on olnud juba 13. sajandist üks palverändurite sihtkohti. Tänapäeval meenutab ta rohkem küll hotelli kloostrimüüride vahel, kuid hoonete kompleksi taga võib märgata silti, millel palve säilitada vaikust, ning just sealt algabki iidne püha palverändurite tee mäkke. Et mõtted ikka õigel rajal püsiksid, on iga natukese aja tagant postamendid stseenidega pühakirjast. Lõpuks mäkke jõudes avaneb suure risti kõrvalt imeilus vaade kogu kloostrikompleksile ja ümbritsevale mägisele maastikule.

Kui mõelda, et inimesed on sedasama rada käinud juba sajandeid ja lugenud tuhandeid palveid, mis arvatavasti on ka täide läinud, siis miks mitte üritada järgida seda iidset traditsiooni.

Mere ääres laiuv Soller i linnake jättis kõige ehedama sadamalinna mulje, küll oma pika rannikualaga ning teeäärsete poodide ja restoranidega, kuid mis seal salata, ka rannapromenaadil sõitva trammiga. Tekib ehk küsimus, mis eksootika see tramm ikka olla võib, aga on, kuigi tallinlasena võin ma tramme iga päev imetleda nii palju, kui hing ihkab. Aga seal kaugel Vahemere saarel oli see minu jaoks ikkagi vaatamisväärsus number üks, mille kaugelt kostev hääl vägisi tiris mind tee äärde digikaameraga ­ootama, et seda uhkust fotole jäädvustada. Ka ainuke saare kiirteemaks on just Solleri-Palma vahelisel lõigul nõutav tunnelimaks, aga iga makstud euro on seda väärt, sest aja ja kütuse kokkuhoid on selgelt märgatav.

Muidugi võib kasutada Palma poole sõiduks mägiteed, kuid seda peetakse kõige ohtlikumaks kamikazerajaks oma 57 kurvi ja käänakuga – ja mitte asjatult. Minul hakkas sellest pidevast keerutamisest lõpuks pea ringi käima ning ma ei tahtnud isegi mõelda, et mis oleks siis saanud, kui kahe-kolme sõiduki asemel vastassuunast oleks meid tabanud ehtne autodevoog.

Külastada tasuks ka saare kõige põhjapoolsemat tippu Cap de Formentorit, kus 400 meetri kõrguselt saab jälgida vahuseid laineid ning sajandite jooksul mere poolt vormitud kalju eendeid. Pajatatakse, et kohalik preester ja bussijuht saabusid taevaväravasse üheaegselt ning Peetrus lasi millegipärast ainult bussijuhi väravast sisse. Miks siis oli paradiisi uksehoidja nii armuline bussijuhi vastu? Aga sellepärast, et tänu temale palusid inimesed kogu südamest ja hingest rohkem Jumalat kui preestri pühapäevastel missadel. Ega rahva suust tulnud lood ei valeta, aeg-ajalt oli tee nii kitsas, et meie väikse Opeli väärtus minu silmis kohe tõusis, sest kes see ikka kuristiku ääre peal kõikumisest lugu peab.

Muidugi ei saa üle ega ümber koobastest. Meie külastasime neist tuntumat, Coves del Draci, mis on nime saanud drac’i ehk lohe järgi, kes kunagi koopasuu ees valvet pidas. See külaskäik meenutas rahvaste Paabelit, sest kui teatud arv inimesi koos oli, siis lasti meid koopasse, ning kogu seda hämmastavat ilu ja võlu kirjeldas igaüks naabrile omas emakeeles ja otse loomulikult nii valjusti kui võimalik. Eelnevalt hoiatati, et pilte teha ei tohi, aga see just ärgitaski sellest keelust üle astuma, mistõttu oli ikka aeg-ajalt näha välgusähvatusi või kuulda valvurite pragamist. Koopas asub Euroopa suurim maa-alune järv, Martelli järv, mille kaldale meid istuma juhatatigi. Kahjuks mikrofonist kõlav mitmekeelne giidijutt hajus mõistatuslikult koopa võlvide vahele ning ma ei teagi, kas tutvustati lühidalt koopa ajalugu või juhatati sisse peagi algav muusikaline etteaste, kus valgustatud sõudepaatides mängisid muusikud klassikalisi lugusid. Hiljem oli võimalus nendesamade paatidega oma jalutamisteekonda oluliselt vähendada, aga millegipärast ei tekkinud isegi tahtmist kaasturistiga mõnesaja meetri paadisõidu pärast kakelda, seega see atraktsioon jäi meil vahele.

Delfiinid on minu jaoks alati olnud õnne sümbol, mistõttu külastasime ka Marinelandi. Kelle südant ei liigutaks kõrgustesse hüppavad delfiinid või tantsivad merilõvid. Aga papagoide piraatide show oli tase omaette, kus ausatest mängureeglitest ei pidanud ükski suleline kinni ning igal moel üritati kaasvõistleja üle trumbata. Ma küll ei tea, mis mind ajendas enne delfinaariumi külastamist autorendi lepingut lugema, aga tuli välja, et tänu sellele lepingule saab kas juht täitsa tasuta sisse või kui on kaks juhti, siis mõlemad võivad endale lunastada seitse eurot odavama pileti.

Nädalaga saigi saarele ring peale tehtud ning täitsa juhuslikult isegi kuulus Hilton Sa Torre hotell eikellegimaalt üles leitud. Iidset hotelli-lossi ümbritses kõrge müür ning kui vastas oleva aia peal kõõluda, võis ka patrullivaid turvamehi näha. Privaatsus, mida hotelli külastajad taotlevad, on küll igati tagatud, sest vähesed turistid eksivad sinna kanti vaatamisväärsusi või randa otsides.

Hispaanlane mõtleb Mallorcast kuuldes söögile

Kui ütled hispaanlasele “Mallorca”, lööb ta silme ette kõigepealt sobrasada ja ensaimada.

Ensaimada on selline eesti kohvisaiakese moodi lihtne saiakene tuhksuhkruga ja sobrasada on Mallorcale tüüpiline määrdevõi moodi asi, mida tehakse sealihast, paprikast ja maitsestatakse musta pipraga. See on nagu Eesti heeringavõie, aga lihast ja punane.

Muidugi mõtleb hispaanlane Mallorcaga seoses ka päiksele, randadele ja maailma esireketile Rafael Nadale, kes Mallorcalt pärit, kuid see kõik tuleb veidike hiljem.
Priit Kivi (eestlane, kes on Barcelonas elanud 4 aastat ja Portugalis teist sama palju)