Üldiselt küll, kuigi ma ei jäänud muidugi rahule sellega, et mul ei õnnestunud rääkida Kremli võimuritega, nagu Vladimir Putin või tema propagandaülem Vladislav Surkov, “vertikaalse demokraatia” leiutaja ja nii-öelda putinjugend’i Naši looja, kes töötas 1990ndail Hodorkovski firmas. Aga suur asi oli see, et sain lisaks kirjavahetusele viimaks kohtuda ka vangistatud Hodorkovski endaga.

Mis mulje Hodorkovski teile jättis? Hodorkovski poeg Pavel ütleb filmis, et inimesed pole olemuselt head. Kas tema isa on teie meelest hea inimene?

Varem huvitas mind põhiliselt fantaasia ja eskapism, aga selle filmi tegemise käigus õppisin taas mõtlema moraaliküsimustele – sellele, mis põhjustel ja kui kaugele võib minna. Mindki šokeerisid jutud Hodorkovskiga seotud võimalikest mõrvadest ja tuhandeist vallandatuist. Jäi mulje, et üheksakümnendail võis Hodorkovski olla väga halb kapitalist. Aga räägiti ka tema heategudest, nagu hariduse toetamiseks loodud fondid. Mu vaatenurk muutus filmi tegemise käigus ja ma püüdsin seda ka filmis edasi anda. Mitte minna lihtsama vastupanu teed ning näidata Hodorkovskit saatana või inglina.

Filmi ei jõudnud intervjuu sotsioloog Olga Krištanovskajaga, kes ütles midagi minu meelest tõelähedast – et Hodorkovskis on kummalisel moel võrdsetes osades romantikut, idealisti ja küünikut. Et venelased suhtuvad enamasti võimu ja rahasse küüniliselt, aga Hodorkovskis on palju ka idealismi, lausa naiivsust. Ta pole usklik, aga vabatahtlikult vangi minnes käitus ta nagu usklik, nagu messias. Olenemata sellest, mida ta varem tegi – ta tõi ohvri. Ajal, mil isegi filmides pole enam tõelisi kangelasi, on see väga huvitav.

Ma usun, et tänapäeval ei saa enam jagada maailma lihtsalt heaks ja halvaks. Sellised dokumentalistid nagu Michael Moore on veendunud, et nad võitlevad hea asja eest, pahade kapitalistide vastu, ja selle nimel lavastavad nad nii mõndagi. Ka Wikileaksi looja Julian Assange on kindel, et on heade poolel, aga ta on põhjustanud palju probleeme inimestele enda ümber, nii naistele kui sõpradele, kellega ta on riskinud. Temast tuleb mu järgmine film – mängufilm, mitte dokumentaal, kuid pigem subjektiivse tõe esitamine mängufilmi vahenditega.

Kas tänapäeval saab enam tõmmata selget piiri dokumentaal- ja mängufilmi vahele?

Mõnes mõttes mitte, kuid vahe on siiski suur. “Hodorkovskit” alustades mõtlesin kõrgilt, et vahet pole, mõlemal puhul on vaja ainult dramaturgiat ja teemasse süvenemist. See pole nii. Ma ei osanud arvata, kui suur on montaaži osatähtsus dokfilmi puhul. Dokumentaal sünnibki tegelikult alles montaažis. Mängufilmi puhul peab lugu enne valmis olema. Panen kogu filmi ette sekundi täpsusega kirja ning joonistan kaaderhaaval üles, ja siiski jääb võtetel palju määramatust. Dokfilmi puhul aga seisneb kogu loominguline protsess eelkõige montaažis.

Kas mängufilmi tegijal on rohkem vabadust?

Ei, seda mitte. Dokumentalist on omal kombel äärmiselt vaba. Ta ei vaja viiekümnest inimesest koosnevat truppi, piisab kolmest. Mängufilmis on aga teistmoodi vabadus, vabadus teemaga mängida ja eksperimenteerida. Dokfilmi puhul tuleb olla tähelepanelik ja kiire, pidevalt reageerida ja olla psühholoog. Intervjueeritava eesmärgid erinevad intervjueerija omadest. Tal võib näiteks olla hirm ja intervjueerija võib tahta seda ületada. “Hodorkovski” tegemine õpetas mulle kõvasti psühholoogiat, arusaamist inimeste erinevaist eesmärkidest ja hirmudest.

Kas te ise ei kartnud säärasel poliitiliselt tundlikul teemal filmi teha?

Kartsin küll, eriti Venemaal olin algul väga paranoiline. Ajakirjanik Anna Politkovskaja ja Putini-kriitiline eksluuraja Aleksandr Litvinenko olid tapetud just enne seda, kui ma sinna läksin. Kartsin isegi miilitsaid, kes on väikese raha eest kõigeks valmis. Tänapäevani paluksin Moskvas Saksa saatkonnast endale lennujaama vastu saata, sest kardan kadunuks jääda.

Midagi hullu siiski ei juhtunud ja hirm läks üle. Mind küll jälitati varjamatult ja kuulati pealt mu telefonikõnesid, aga ei enamat. Enne esilinastust tänavusel Berlinalel varastati mu arvuti koos filmiga ja mul oli taas hirm. Kuid tagantjärele selgus, et see polnud poliitiline rünnak, vaid lihtsalt vargus. Enam ma ei karda.

Cyril Tuschi


Sündis 1969 Saksamaal, Frankfurdis. Õppis 80ndatel USAs filosoofiat. 90ndate alguses armus filmitegemisse ning jätkas õpinguid Baden-Wuerttembergi filmikoolis. 2004. aastal debüteeris road-movie’ga “SommerHundeSoehne”.


Hodorkovski draamaga tundis ta isiklikku sidet seetõttu, et tema Venemaal elanud vanavanaisa, itaalia-saksa juurtega tööstur, oli omal ajal sunnitud Peterburist Oktoobrirevolutsiooni tõttu põgenema.


“Hodorkovski” muusika on kirjutanud Arvo Pärt.