Hoffmann maalis
Oskar Hoffmanni (1851–1912) juubelinäitus “Hoffmann fecit” Eesti
Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones, avatud 5. maini.
Rüütelkonna hoones
avatud näitus “Hoffmann fecit” heidab valgusvihu Eesti ajaloole rahvusliku
liikumise ajal 19. sajandi lõpus. Paljud Oskar Hoffmanni maalid (“Jüripäev”,
“Talupojad kõrtsis”) on muutunud Eesti ajalookirjutajate “ühisvaraks”,
illustreerides ajaloo käsitlusi ja kooliõpikuid. 120–130 aasta vanuste
realistlike külaelu piltide suhtes tekkinud ajaperspektiiv võimaldab anda ehk
meile endile tänases päevas õiglasemat hinnangut. Samas pakub aegumatu
akadeemiline maalikunst “pildi sisse minemise” rõõmu.
Kes oli
Oskar Hoffmann?
Hoffmanni ateljeed Düsseldorfis ja Peterburis olid
luksuslikult sisse seatud, ta elulaad vastandus tema modellide (talurahva)
omale. Näitus rehabiliteerib kunstiajaloolasena Amanda Tõnissoni, kelle 1936.
aastal kaitstud seminaritööst (mis sai prof. Sten Karlingult kiitva hinnangu)
pärineb enamik kunstnikku puudutavat biograafilist materjali ning fotosid.
Kunstimuuseum avaldas A. Tõnissoni uurimuse minimaalselt toimetatud
arhiivipublikatsioonina. Hoffmanni loomingut on uurinud ka Aleksander Tassa
(käsikirjad EKLAs Tartus), Voldemar Erm ja Lehti Viiroja, kuid monograafiani ei
ole jõutud.
Koorub välja Oskar Hoffmanni vastuoluline isiksus – elunautiv,
pillav ja pealiskaudne, kuid samas väga andekas, oma kodumaad kunstis vääristav
ja propageeriv suurilmamees. 25 aastat vanemast kaasmaalasest, kunstnikuna
aristokraatlikust Johann Kölerist eristas Hoffmanni loomingut rahvalikkus ja
elulähedus. Võib öelda, et just Hoffmann tõstis eesti talupoja kuju ning
palgejooned 19. sajandi lõpus kunstipjedestaalile.
Eesti
inimene ja maastik
Hoffmanni grupiportreed talupoegadest (nn
kõrtsistseenid), üksikportreed (mille atribuutideks on sageli raamat, ajaleht
või dokument) ja maaliliselt elegantsed maastikuetüüdid on jätkuvalt
populaarsed ning nõutav kaup ka kunstiturul. Näitus “Hoffmann fecit” koondab
Eestis leiduva materjali ning püüab seda analüüsida. Selgub, et
kõrtsipildid, ofordid ja portreed on siiski lisamaterjal suureformaadiliste
maastike kõrval. Kõrge heleda põhjamaise taeva all liikuvad laadalised
hobustega, jäärakust alla veerev palgikoorem ja suveöös, mida valgustab
täiskuu, helkivad tuled talumajade aknais – selline on üldmulje
maastikusaalist. Tegelikult on see vaid murdosa kunstniku loomingust.
Teame, et Peterburi Kunstide Akadeemia auliikmeks valiti Oskar Hoffmann
1884. aastal maali “Talv Soome lahel” esitamise alusel. Sama maal äratas
järgnevatel aastatel tähelepanu ka Amsterdamis ja Berliinis, ent on meie
vaateväljalt, nagu palju muudki, kadunud. Puuduvad ka näited Hoffmanni
skulptuuridest. Õnneks oli 1920. aastatel, mil Tallinna Eesti Muuseum muutus
sisuliselt kunstimuuseumiks, tolle juhtkonnal energiat võidelda selle eest, et
muuseumi põhikogusse jõuaksid Hoffmanni maalid “Eesti rand õhtul”, “Palgivedu”,
samuti “Kihelkonna kohtunik” ja üks kõrtsiteemaline akvarell.
Museaalne muuseum
Praeguse näituse üks põhieesmärke
on ka kunstimuuseumi varade tutvustamine. 80 eksponeeritud Hoffmanni teosest
kuulub 68 Eesti Kunstimuuseumile. Üks lõik näitusest on pühendatud eestlaste
kujutamisele varasemas kunstis, eeskätt graafikas (A. W. G. Pezold, F. S.
Stern, Hupeli ja Georgi raamatud jm). Sama hea dialoog tekib ka (teadusdirektor
Tiina Abeli poolt) uuendatud püsiekspositsiooniga, mille rõhk on asetatud
Düsseldorfi koolkonnale eesti kunstis. Jõutakse välja Ants Laikmaa ja vendade
Raudadeni, kelle esitatud tööd kuuluvad vormiliselt küll akadeemilise
traditsiooni raamidesse, ent emotsionaalselt astuvad eesti inimese hingele
sellisesse lähedusse, mille saavutamine baltisakslasele Oskar Hoffmannile jäi
kättesaamatuks. Samas saab kinnitust veendumus, et eesti ja baltisaksa kunst
olid 19./20. sajandi vahetusel lahutamatult läbi põimunud.