Koeru vallas Väinjärve ääres 25. mail peetud kaheksas holaöö oli militaarse iseloomuga ning kandiski alapealkirja “Eesti folgiarmee väliõppused”. Esinejate raskekahurväkke kuulusid Metsatöll, Tuksam, Bonzo ja Tõun, Minu Isa Oli Ausus Ise.

Aga ka folgist üsna kaugel asuv eklektiline duett “kaskadöör” Aapo Ilves ja “lippur” Jaan Pehk. Nende esinemine rabas siira ja jõulise sõnumiga, nimelt sai rahvas teada, et Jaagup Kreem ei oska absoluutselt laulda.

Kui ütled “Koeru holaöö”
, pead tahes-tahtmata mõtlema peakorraldaja Thea Kristalile, kes alustas seda ettevõtmist töötu loomaarstina ning leidis nüüd endas jõudu traditsioon taastada töötava loomaarstina.

“Sitane, ent mõnus ja kiire elu!” nagu ta oma ametit ja elustiili ise kommenteerib.

“See oli two in one ettevõtmine,” selgitas Kristal. “Mul oli samal päeval 50. sünnipäev.” Üksi Thea muidugi Eesti holaarmeed Koeru õppustele tassida ei suuda. Palju aitasid Koeru kultuurimaja, kes võttis enda peale Metsatölli kutsumise riski, ning muusikaärimees ­Raivo Sersant, keda Kristal oma heaks haldjaks nimetab.

Hola- ehk folgipisik nakatas Thead teismelisena 1973. aastal ühel Tartu Lauluväljaku kontserdil, kus ta nägi Urmas Alendrit ja Sass Müllerit, kelle esinemise ajal sadas nii hullusti vihma, et mehel tuli vihmavarju hoida. “Avastasin, et on olemas inimesed, kes laulavad samadest asjadest, millest ma isegi laulda tahtsin. Need laulud sündisid üleliigsest armastusest.”

Et Thea süldipidusid ei salli, kinkiski ta endale poole sajandi täitumise puhul folkarite paraadesinemise. Ja sai lisaks ilusa ilma. Läks vaja viimase esineja Metsatölli mitme minuti pikkust äikeseteemalist tule- ja heli-show’d, et üleval tõesti lõpuks midagi rebenes ja tolm Väinjärve-äärsel peoplatsil kerge vihmaga kinnitatud sai.

Ürituse kelmikusest andsid tunnistust juba piletikontrollis pealelöödud Jaapani lipu logoga käepaelad, mis tuletasid meelde samal päeval lõppenud keisripaari visiidi.

Õhtu juht Rohke Debelakk näitas ettenähtud tekstile lisaks üles ebatavaliselt veidrat huumorimeelt, nimetades Tartu NAKi “trahviroodu” eesotsas ­Contra ja Olavi Ruitlasega “Turovski juurest põgenenud loomadeks”.

Sass Mülleri esinemisele aitas oluliselt kaasa kohalikest rahvatantsijatest koosnenud laibaveotiim, kes vana holakangelase lavale talutas. Ekspressiivsele esinemisele laval lisas Müller veel suurejoonelise tegevuskunstietenduse esinejate telgis, võttes ühtviisi ebamaiseid asendeid sisse nii pingi peal, all kui sellega põimudes.

Ilusa ilma ja värske õhu tõttu koondus publiku tähelepanu üsna sujuvalt kodutütarde poolt pakutud haruldaselt maitsvale kirvesupile, mida kuluaarides ka rassolnikuks nimetati. Lookas laudade vahel kõndis ringi Vene miilitsa mundris noormees ja oli siiralt õnnelik, kui teda miilitsaks nimetati. Tavaliselt peetavat teda hoopis nõukogude armee sõduriks. Vaat siis, kui kaugele me oma ajaloolise mälu hävitamisel oleme jõudnud.

Ei tea, kas oli lava publikust kaugel
või muutis 150kroonine piletihind inimesed liiga järelemõtlikeks, aga sõjalist ega isegi pingelist õhkkonda lava ees ei tekkinud. Publik eelistas ülekaalukalt hängimisele tšillimist ja armastus tegi sõjale sama kindlalt ära nagu 1973. aastal Tartus.

Thea Kristali sõnul olnuks esinejaid rohk emgi. Paraku ei olnud kusagilt võtta rohkem esinemisaega. Kõigi rinda jäi igatahes kaunistama vägev orden Iirimaa lipuvärvides ordenipaelaga.

Aapo Ilves arvas, et Thea on positiivselt hull inimene, kes otsib kokku meeldivalt eripalgelisi esinejaid. “Kes see muu ikka Sass Mülleri ja Metsatölli kokku paneks.”

Metsatölli show’ sinirohelistesse välkudesse holaöö lõpuks kustuski. Vihm jäi kah järele. Ei saa loodusjõud tõelise, südamest tulvava muusika vastu.

Ja Jaak Tuksam mängis Thea Kristalile kuni hommikuni sulneid sünnipäevalugusid.