Hooman Sharifi vaatab etniliste klisheede taha
Iraani päritolu rahvusvaheline tantsuteatrimees Hooman Sharifi astub Rakveres “Baltoscandalil” üles oma soolotükiga “we failed to hold this reality in mind” (“me ei suutnud meeles hoida seda tegelikkust”).
Ühtlasi harjutab pidevalt maailma eri paigus lavastav Hooman Sharifi praegu Tallinnas Kanuti Gildi saalis päevad läbi uut etendust, mida plaanib publikule näidata alles 2008. aasta “Baltoscandalil”. Et törts teatrijuttu puhuda, tegi ta proovidesse pooletunnise pausi.
“Töötamine liikumise ja liigutustega on mind alati köitnud. Sest see on väga avatud vorm. Mõnikord ei ütle tants midagi, ta on täiesti tühi. See on huvitav, sest midagi ei tohi jääda tühjaks, kõik peab saama kas täidetud või siis millegagi pingestatud,” räägib Hooman Sharifi. “Mulle meeldib, et tants ei ole mu jaoks nõnda arusaadav kui raamatu lugemine. Ta muutub arusaadavamaks alles töö käigus.”
Milliste probleemidega tegelete teatrilaval viimasel ajal?
Tegelen uues etenduses mõistetega “etnilisus” ja “orientalism”. Mind huvitab, kuidas saaks rääkida nendest asjadest laval. Eksootilisusest ja ka rassismist, etnilistest identiteetidest. Mõnedel inimestel on võõramaalastest kahju. Mõni võõramaalane tahab ise, et kohalikel oleks tast kahju. Nojah, on palju küsimusi, millele mõelda, kui oled hõivanud oma isikliku ruumi maal, mis algselt sulle ei kuulu.
Kasutan oma etenduses palju klišeesid, kuid selleks, et heita pilk nende taha. Lootes näha, mis seal tegelikult on.
Mis nende klišeeede tagant paista võiks?
Klišeed baseeruvad asjadel, mis on eksisteerinud pikka aega, eks ole. Aga kui sa võtad klišee ja annad talle endale pikemat aega, siis võib-olla jõuad nende detailideni, mis on selle stampkujutelma põhjustanud.
Loodan, et kui me oleme mõnda aega viibinud ühes ruumis, inimesed publikuna ja mina kui esineja, ja töötanud samade teemade kallal, siis jõuame asjadeni, mis on rohkem isiklikud ja vähem abstraktsed, üldised.
Kas tänavusel “Baltoscandalil” saame teie kohta teada midagi eriti isiklikku?
Ei, ma ei hakka publiku ette tooma päris isiklikke lugusid, lahkama oma lapsepõlve. Isiklikuks teeb etenduse see, kuidas konkreetselt just mina üldteada elemente omavahel kokku sobitan.
Kuid võib öelda, et orientaalsus on trükitud mu nahale. Ja seda võib mängida veel eksootilisemaks, kui ta on. Aga püüan seekord teha vastupidi – näidata orientaalsust võimalikult ebaeksootilises valguses. Kindlasti võib ka elu Eestis tunduda eksootiline. Võib-olla isegi mõnele eestlasele.
Oleneb, millises reaalsuses elada.
Jah. Aga tasub meeles pidada, et alati eksisteerib mitu reaalsust.
Kui hoiad kinni ainult ühest reaalsusest, siis tundubki kõik muu eksootiline. Kuid mind huvitab, kuidas elada mitme tegelikkuse vahel. Minu arvates on selline elu dünaamilisem ja viljakam.
Milline kogemus on olnud teie enda jaoks kõige eksootilisem?
Mulle isiklikult eriti ei meeldi mõelda eksootilisuse kategooriates. Pigem on küsimus selles, kuidas eri reaalsustesse sobituda. Mind ei huvita sensatsioon ses mõttes, et kui hämmastav mõni asi võib tunduda, vaid rohkem see, mis põhimõttel asjad toimivad.
Töötades Kosovos, otsustasime õige pea, et me ei too oma arvuteid toast välja. Ei lähe läptopiga kohvikusse. Mitte sellepärast, et oleks varguseoht, vaid seal pole nõnda kombeks. Enamikul inimestel Kosovos lihtsalt pole läptoppe ja milleks siis nõnda räigelt eristuda. Tähtis on erinevaid tegelikkusi meeles hoida.
Kas olete ka religioosne inimene?
Ei, üldse mitte. Püüan olla nii vähe religioosne kui võimalik. Isegi üles kasvades polnud ma religiooniga seotud.
Hm. Kas sündides Iraanis on siis võimalik olla mittereligioosne?
Muidugi on. Religioosne on valitsus ja režiim. Aga valitsus ja režiim ning rahvas ei pruugi tähendada ühtsama asja. Nõukogude Eestis ju ka ei tähendanud?
