Hr. Blake, see graveerija

Eluajal tähelepanuta jäänud ja hulluks peetud inglise luuletajast ja kunstnikust William Blake’ist kirjutavad kunstiajaloolane Tiina Abel ja kirjandusteadlane Märt Väljataga.

Inglise luuletaja ja kunstniku, kirgliku visionääri 

William Blake'i 

(1757-1827) ajalik elu möödus silmatorkamatult ja sündmustevaeselt Londonis. Siit hälbis ta ainult korraks ekstsentrikust patrooni

William Hayley

 kutsel oma rännakute kaugeimasse sihtpunkti, pealinnast 87 kilomeetri kaugusel asuvasse Felphamisse. Felphamis õppis ta viit keelt, lõpetas ühe oma parimatest luuletustest "Milton", koges üksluiselt kulgeva maaelu ängistust ja naasis paari aasta pärast Londonisse. Kahekümne viiendast eluaastast kuni surmani elas Blake lastetus abielus kirjaoskamatu truu

Catherine'iga

, ei pälvinud vähimatki avalikku tunnustust ega loonud koolkonda. Omandanud 

Henry Parsi

 joonistuskoolis suurepärase joonistusoskuse ning graveerijana tehnilise täiuslikkuse, teenis ta elatist peamiselt teiste teoste graveerijana. Kui kõrvale jätta mõned kunstniku kujutlusvõimet hinnanud toetajad, tundis avalikkus teda eelkõige hea käsitöölisena, kes graveeris elu jooksul umbes 580 plaati. Tellimustööd kindlustasid kõrge hinnaga võidetud vabaduse pühenduda suurtele loomingulistele sihtidele. Kuigi Blake esines mõnel korral Kuningliku Akadeemia näitustel ning korraldas 1809. aastal ainsa ja peaaegu tähelepanuta jäänud oma teoste väljapaneku, teadsid vähesed, kui vägevad ja tegelikud olid nägemused, millele ta kunstilist väljendusvormi otsis.