Pikemat juttu pole osanud teha ning see võib olla olnud viga. Egert Rohtla „Mine ja kaota ennast“ alapealkirjaga „Ühe uitaja reisipäevik Euroopast“ sunnib terasemalt vaatama neid puutumatuid, kes magavad pargis või peldikus või bensiinijaama taga tihedas põõsas, jalad vererakkudes, sokid auklikud ning juba pikalt vahetamata riietes tõhulehk. Sest vagabundil võib suure noa, paari õuna ja antidepressantide kõrval olla taskupõhjas ka märkmik, kuhu ta terasel pilgul kogutud tähelepanekud igati nauditavas stiilis kirja paneb; kohati vaimuka lustakusega, siis relvitukstegeva avameelsusega, siis jälle küünilis-külmalt. Mööda lendab „sünge ja vihmane“ Leedu, kus kolhoosilaudad „kalgimad, ülbemad, elujõulisemad [--] nagu poleks nõukaaeg siit kunagi lahkunudki“, ning saabub veel suvekuum Süda-Saksamaa, kus tuleb magada autobahn’i-aluses tunnelis ning tanklatöötajad teelist prügikasti visatud hot dog’ide ja hamburgeritega maiustama ei luba („Kui saaks mõne linnu kätte. Hakkan varsti oksendama nende kibuvitsamarjade peale.“)

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel