Võiks ju arvata, et raskel ajal tahavad inimesed vaadata helgeid rõõmsaid filme. Aga PÖFFi programmikoostajaid on veendunud vastupidises. Nende äärmise põhjalikkusega koostatud filmivalikust vaatab vastu masendus ja võimuvõitlus, frustratsioon ja vägivald. Jah, muidugi on negatiivsed emotsioonid sügavamad ja jäävad kauemaks vaatajale meelde (elamus tundub selle võrra suurem ja oma elu kõigi nende õuduste kõrval parem) ning autorikino loojad teavad seda hästi ning ma ei tahagi väita, et hästi lavastatud draamas ei võiks olla katarsise-võimalust, aga…

Mulle tundus õigupoolest juba suvel Karlovy Vary festivalil, et üks selle aasta filmide kirjeldamise märksõnadest võiks olla “kontrollifriik”– inimene, kes sisemise ebakindluse vaigistamiseks haarab kontrolli kellegi teise elu üle. Ja PÖFFi programmist leidsin oma arvamisele kinnitust.

Kõige markantsem näide kontrollihullust tuleb võistlusprogrammist Eurasia. Jaapani kultuslavastaja Shinya Tsukamoto “Kotoko” (peaosas lauljanna Cocco) viib vaataja noore, ennast vannitoas lõikuva ema maailma, kellele on lihtne diagnoose leida. Sünnitusjärgne depressioon, skisofreenia, paranoia… Oma suurima hirmu – et teda pole äkki kohal siis, kui tema laps päriselt ohtu satub, sest maailm on ju nii hirmus koht – vaigistamiseks otsustab ta ise lapse tappa. Enese lõikumine ja oma (väljamõeldud?) meessõbra veretombuks peksmine pole samuti muud kui meeleheitlik katse saada kontroll elu üle tagasi. Võigas film. Kindlasti ei soovita vaadata. Kujutluspilt sodiks lastud peaga beebist jääb veel pikaks ajaks kummitama. (Vastukaaluks – milliseid piinu peab taluma sotsiopaadist lapse ema, seda saab näha filmis “Me peame Kevinist rääkima”).

Siit veel üks samm edasi on obsessiivne soov kontrollida surma. Sellest räägib Foorumi programmis linastuv Urszula Antoniaki film “Kood: sinine / Code Blue” (Taani-Hollandi 2011). Hooldushaiglas töötava õde Mariani kapikeses on väikesed suveniirid kõigist neist vanainimestest, kelle ta oma karjääri jooksul on süstiga teise ilma “aidanud”.

Tema kontrollisõltlase loomusest annab tunnistust ka vahejuhtum poemüüjaga, kes kogemata on jätnud ühel tootel soodushinna arvestamata. Marian nõuab raha tagasi. Tegemist on poega, kus sularahas ei arveldata, ja müüja küsib tema konto numbrit, et need sendid talle üle kanda. Naine sellega ei lepi. Ta tahab saada rahulduse teise inimese alandamisest. Tüdruk peab kutsuma ülemuse ja vabandama avalikult jne. Situatsioon on jälk.

Hiljem, kui veel suuremaks sadistiks osutuv naabrimees Mariani alandama hakkab, saab ring täis. Inimene saab seda, mida ta küsib. Antoniaki filmis on eeskujudena aimata ­Michael Haneke “Klaveriõpetajat” ja Ulrich Seidli “Import Exporti”, aga ka ­Catherine Breillat’ “Romanssi”, ent tema stiil on nõnda kliiniline, et vaatajal pole vastikustunde eest kusagile pääsu.

(Suhtevõimumängudega jõuavad tumedatele radadele ka “Ameerika tõlge / American Translation” peategelased (R: Jean-Marc Barr, Pascal Arnold, Prantsuse 2011.)

“Ahviplikad / She Monkeys” (R: Lisa Aschan, Rootsi 2011) lisab kontrollifriikide galeriisse lapsed. Teismeline Emma püüab saada kujund­ratsutamise truppi, ta on väga sihikindel, aga treener ütleb, et ainult enesekontrolliga ei jõua ta kuskile, “see on ikkagi show”. Manipuleerimisgeenius Cassandra pakub oma abi, aga tema mängud kipuvad minema kontrolli alt välja. Emma väike õde on suurepärane näide sellest, kuidas äärmustesse kalduv ühiskond sunnib lapselegi peale täiskasvanuid painavad paranoiad – tüdrukuke nõuab, et talle ostetaks kaheosalised bikiinid, et ilma nendeta tema ujulasse enam ei lähe. Isegi koera kontrollitakse selles maailmas seadmega, millega saab loomale anda väikese elektrilöögi, kui too midagi valesti teeb.

Perfektsete punupatside fassaadi alla on varjatud hunnik õnnetust, neidudes pulbitseb hääletu karje läheduse ja tähelepanu järele.

Oliver Hermanuse filmis “Puhas ilu” (Lõuna-Aafrika 2011) käib tubli pereisa linnast eemal rantšos teiste samasuguste tublide pereisadega seksimas, ega ole enda arvates mingi homo. Kui ta aga armub noormehesse, kes hoopis tema tütre vastu huvi üles näitab, sõidab kontrollifriigil katus ära. Nüüd on vaja alandada tütart ning karistada takkapihta ka ilusat noormeest, kes nii hästi ära peidetud ärevuse ja igatsuse mehemüraka seest üles keerutas. Stalkerlike kalduvustega perepea ei pane enda suhtes sümpaatiat tundma, sest see valedele üles ehitatud maailm, mis teda ümbritseb ja hulluks ajab, on kõik tema enda kätetöö. Selle abituse ja võimetuse tunde reaalselt midagi muuta – minna pere juurest minema ja tulla avalikult kapist välja – püüabki ülemäärane kontrollivajadus varjutada.

Samuti võistlusprogrammis on Andrei Zvjagintsevi “Jelena” (Vene 2011) – lugu naisest, kes etendab rikka mehe kõrval majahoidja-voodisoojendaja rolli. Ta on allasurutud, alalõpmata veekalkvel silmadega, kui mehega midagi arutada proovib, ning ei näe muud võimalust oma elu ja endale oluliste inimeste elusid kontrollida kui neid oma tühise pensionirahaga ära osta. Ainult rahaga saab ta oma lapse ja lapselaste tähelepanu. Ajutise, aga vähemalt mingisugusegi. Sestap polegi üllatav, kui ta raha ning sellega kaasneva võimu ja tähelepanu nimel on valmis kõigeks. See on meistriteos, mis lummab esimestest kaadritest, ja seda võin ma kõhklusteta soovitada.