Hullu kunstniku igimuutuv elutöö
Kujutage ette, et kurjast geeniusest geeniteadlane otsustab
ristata Matti Miliuse ja Salvador Dalí DNA. Mutantbeebist kasvaks peagi
suurte vuntsidega ja kõmiseva häälega hülgetaoline mees.
Umbes selline nagu Jorge Selarón (60),Tšiilis Valparaisos
sündinud kunstnik, kellel oli küllalt toorest energiat, et üks
vaimusähvatus reaalseks muuta ja sellega maailmakuulsaks saada.
Tänaseks Rio de Janeiro elanik Selarón on maalinud üle
25 000 kunstiteose ühest rasedast naisest. Ent kuulsaks tegi ta hoopis
teine, veelgi enam aega ja energiat võtnud projekt.
Brasiillannaga abiellunud ja seetõttu Rio’sse kolinud
Selarón leidis mägisest Imelisest Linnast võimude poolt
hooletusse ja unustusse jäänud trepi ja andis sellele uue elu.
Keset pidu-rajooni Lapat Rio südames seisab “Armastuse
Maja”: üks Lõuna-Ameerika tuhandetest nn love
motel’idest, mille teenuseid kasutatakse peamiselt päevasel ajal ja
paari tunni kaupa. “Armastuse Maja” kõrvalt läheb 215
laia astmega trepp mäest üles Santa Teresa kaunisse ajaloolisse
linnajakku. Selarón otsustas 1993. aastal selle 125 meetri pikkuse
trepi katta Brasiilia rahvusvärvide, kollase, rohelise ja sinisega. 1994.
aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid ukse ees ja brasiillaste
lärmakas patriotism taas uusi tuure võtmas.
Tavaline
tänavakunstnik lasknuks rahvusvärve trepile ehk grafiti-purgist, aga
mitte Selarón. Tema leiutas originaalse tehnika: ostis keraamilisi
plaate, lõi ilusad terved plaadid puruks ja paigutas killud uuesti
kunstiliseks tervikuks kokku. Mosaiik sai uhke.
Hiljem arendas ta
ideed edasi: et linnaline kunstiteos saaks põnevam, hakkas ta sinna
paigutama ka erinevate piltidega plaate – mõnele maalis ise pildi
peale, teised ostis turgudelt kokku. Kui kõik 215 astet olid plaatidega
kaetud, ja ka trepi ääres olevad pingid ja muu, ei suutnud kunstnik
oma tööd kuidagi lõppenuks kuulutada. Pealegi oli ta vahepeal
kuulsaks saanud: treppi nägema juhtunud turistid kogu maailmast hakkasid
postitama Jorgele rahvustemaatilisi plaate. Tänaseks on trepimosaiigis
plaate ligi sajast riigist. Originaalne on see kunstiteos just oma pideva
muutumise tõttu – kuna uusi plaate tuleb muudkui peale, on
Selarón lahenduse leidnud selles, et võtab lihtsalt igavamad
aeg-ajalt ära ja loob nende vahetustega uusi mustreid.
Selaróni võib süüdistada suurushulluses ja ehk
veel nii mõneski patus, aga värvitaju ja kompositsioonioskus on tal
igatahes paigas.
* * *
Kuuekümneaastane vahva
vunts elab praegu sisuliselt oma kunstitöö peal. Trepiga
harmoneeruvate erkpunaste lühikeste bokserite ja plätudega, palja
karvase rinnaga kõhukas kogu vedeleb päevad otsa trepil või
selle kõrval mõnel pingil, kui ta just parajasti ei kõnni
tähtsa näoga mööda treppi üles-alla, turistidega nagu
juhuslikult jutuotsa üles võttes.
“Aa, Eestist
olete. Vat kui tore, mina olen Tšiilist. Kunstnik olen muidu, jah, kui
huvitab,” poetab ta mokaotsast. Ja lööb vat et mõnust
nurru, kui kuulajalt järgneb ootuspärane reaktsioon: “Oot,
et... seesama, kes selle siin valmis tegi?”
Kümme minutit
hiljem on Eesti tüdrukud juba kunstnikuhärra raudses haardes.
“Istuge nüüd siia,” käsutab ta meid trepi varjulisse
orva, “ja vaadake neid plaate, siin on mõned eriti
haruldased!” Ise kaob ta hämarasse avausse trepi kõrval
– ilmselt senjoori koju, ateljeesse, kontorisse ja press
ikeskusse. Hetk hiljem on ta taas väljas, muljetavaldav kaust süles.
Potsti, kukuvad trepile väljalõiked ja terved ajakirjad: Wallpaper,
Time, Elle, Voyage, Ragazza, Glamour, Lufthansa Magazine ja terve hunnik
Brasiilia väljaandeid... kõigis kas intervjuu
Selaróniga või lugu sellestsamast trepist.
“Ja ma ei unusta kunagi seda päeva, mil Ameerika modell poseeris
alasti minu meistriteosel...” meenutab Selarón oma
veebisaidil www.selaron.net. Tagasihoidlikkus ei ole selle mehe tugevaim
külg. Aga melu on olnud tõesti kõvasti. Bändid nagu U2,
Snoop Doggy Dogg jpt on siin oma videote tarvis kaadreid filminud, National
Geographic tegi mehest ja tema trepist pika klipi.
“Ma
lõpetan selle hulluse oma elu viimasel päeval,” armastab
Selarón korrata. Tal on ka teisi lauseid ja vihjeid, mida ta
pidevalt korrata armastab. Ilmselt on tal luul, et ta läheb suure
meistrina maalikunsti ajalukku – ja seal oleks eriti stiilne figureerida
kunstnikuna, kelle loomingut mõjutas tume saladus. Nii mainib ta tihti,
et mustanahalise raseda naise motiiv ta piltidel on seotud ühe saladusliku
kurva looga tema elus.
Olgem ausad: maalikunstnikuna see mees laiema
kunstipubliku huvi arvatavasti ei pälvi. Alati sama – sooja kollase
ja tumepruuni värvigammaga maalitud karikatuursed tegelased meenutavad
veidi Kuressaare kunstniku Erkki Evestuse stiili. Nii on ta maalinud terve
galerii Brasiilia ühiskonda kujutavaid teoseid, mida eristab vaid tekst.
Üks kuulsamaid selles reas (eksponeeritud ka Lapa trepil) on
ülistus favela’dele – slummidele –, mida Rio’s on
palju ja mis on Fernando Meirellese filmi “Jumalate linn” abil
ilmakuulsaks saanud. Tekst on järgmine: “Viver na favela é
uma arte: ninguém rouba, ninguém escuta na dase perde manda quem
pode obedece quem tem juizo.” – “Elada favela’s on
kunst: mitte keegi ei röövi kedagi, mitte keegi ei kuule midagi; see,
kellel on võim, see juhib; see kes tahab elada, allub.”
Rio de Janeiro linnavalitsus sai ka lõpuks aru, et
hülgevuntsidega tšiillase veider fanatism toob linnale kuulsust
juurde. Vastutasuks otsustasid nad mais 2005 nimetada Jorge Rio
aukodanikuks.
Eestist ei ole Selarónil veel ühtegi plaati. “Nende maadega on raske,” ütleb kunstnik ise. “Teie kandist, Eestist, Lätist ega Leedust siin just palju rahvast ei käi.” Meilt, esimestelt tema haardesse sattunud eestlastelt, ta keraamilist kunstikillukest just otse ei nõudnud, aga eks me ridade vahelt saime vihje kätte. Kui kellelgi on tahtmist, pange aga posti:
Jorge Selarón
Rua Manoel Carneiro 24-Lapa
Rio de Janeiro-RJ
CEP: 20021-360
Kunstnik lubab vastutasuks saata foto, kuidas uus plaat sobitub tema hiiglaslikku igimuutuvasse kunstiteosesse.
Selaróni kaunistatud trepp asub Rio suurimas peorajoonis Lapas. Igal reede õhtul kammib selle väikese linnaosa tänavaid umbes 50 000 inimest: vähesed kohalikud, kes lagunevates maalilistes majades veel elada suudavad, tudengid, turistid, politseinikud, transvestiidid, prostituudid – jumala loomaaed tema värvikirevuses. Igas majas on mõni baar, kohvik või ööklubi; aasta ringi toimub siin iga päev mõni kontsert või pidu.
Suvalise maja rõdu on lahti, serva peal kõõlub mõni DJ võimsa helisüsteemiga, mis kaigub paarisaja meetri kaugusele, kus järgmise tänavapeo mürafoon tema audio-territooriumile piiri seab. Rahva seas sõeluvad sajad suhkruroo- või kaktuseviina müüjad, ja paistab, et alkoholi läheb siin kandis palju.