Hüperkitši-kuningas
Filister, šarlatan, popkunstnik, hea maitse hävitaja, banaalne tüüp, ekshibitsionist, börsispekulant, pornograaf, edevuse etalon – seda kõike ja palju vängemas sõnastuses on ameerika kunstniku Jeff Koonsi isiku ja tema loomingu kohta öeldud viimase kahekümne aasta jooksul. Kõige kõmulisem 1980. aastate ameerika kunstnik Andy Warholi järel. Konstrueerides isikliku geeniusemüüdi, oskas ta 1990. aastatel end New Yorgi publikule kehtestada Warholi mantlipärijana.
Juba ligemale veerand sajandit tekitab tema nimi teravaid vaidlusi kunsti ja kitši ning kunsti ja kaubalisuse vahekorrast ja selle mõjust massidele. Koons manipuleerib väikekodanlike väärtuste ja massimaitsega sama osavalt kui labaste suveniiride müüja, öeldakse. Samas väidab Arthur C. Danto, üks mu lemmik-kriitikuid, et kontseptualismi areng Marcel Duchamp'ist üle Andy Warholi Jeff Koonsini sarnaneb teaduse evolutsiooniga Galileist Newtoni kaudu Einsteinini. No ma ei tea … Üldiselt Danto nalja ei tee, aga nüüd … ? Koonsi tööde eest makstakse astronoomilisi summasid ning USA ajakiri “ArtNews”asetab ta 10 kõige kallima kaasaegse kunstniku hulka. Teda jälestatakse, ometi - tema kunsti ei saa kuidagi ignoreerida. Jeff Koonsi nimeta ei saa kirjutada ühtegi 1980.-90. aastate kunsti objektiivsusele pretendeerivat ajalugu. See on järeleproovitud fakt. Ning ükstaskõik kuhu Koons läheb, tekib sellest meediasündmus. Vaieldamatult on Koons popstaar.
28. jaanuaril Helsingi Tennispalees avatud Koonsi näitus on ülevaatlik läbilõige kitši suurmeistri töödest aastail 1979 – 2004. Kokku 41 teost. Mitu omal ajal skandaali käivitanud tööd: majapidamiselektroonika pleksiklaasist boksides (1981-1986), “Toredus ja allakäik” (terasest rongimudel, mille sees viski, 1986), seksuaalsusele pühendatud sari “Sissejuhatus banaalsusse” (tööde seas üleelusuuruses kuldne portselanist Michael Jacksoni figuur ahviga, 1988), autoerootiline fotoseeria“Made in Heaven” (1989-1991). Justkui illustratsioonid Koonsi kunagisele mõtteavaldusele, et “minu kunst teeb absoluutselt kõike, et publikuga kontakti saada”.
Keegi kahekümnendates noor soome ajakirjanik küsib Koonsilt pärast, kas see kui ta oma girlfriend'i paneb, on kunst või porno. “Kas girlfriend on sama kena nagu teie?” küsib Koons vastu. “On,” vastab ajakirjanik kerges segaduses. “Siis see on kunst,” ütleb Koons vastuvaidlemist välistaval toonil.
Pressikonverentsil on kohal kogu soome meedia, saalitäis ajakirjanikke ja kriitikuid neelab ahnelt Koonsi iga sõna ega oska midagi küsida. Näen Koonsi esimest korda silmast silma ja olen ta imagos pettunud. Kui jätan kõrvale Koonsi hea füüsilise vormi ja oma vanuse kohta tunduvalt noorema pale, võib selline välja näha kas mormooni jutlustaja, kodanlikele pereväärtustele apelleeriv ülikonservatiivne müügimees (Ekspressi sellises välimuses juba ei müüks) või minister. Heledama triibuga mustjassinine range ülikond, mustad kingad, valge triiksärk, läikiv sinisevalge triibuline lips. Paipoisilik, muutumatult imal keep-smiling, mis mällu sööbinud Koonsi fotokompositsioonidelt, kus ta ise poseerib. Hüpnotiseeriv tasane kõnemaneer, dotseerivad laused. Teadvustan endale õige pea, et kuulan jutlust, ilust ja headusest.
Kaks tundi hiljem vastab Koons mu küsimustele sama vaguralt nagu pressikonverentsil oma näitust kiites. Miks tuli ta installatsioonides ready-made’i juurde tagasi, küsin alustuseks? Miks nüüd süütud laste täispuhutud kummiloomad kunstiobjektina.
“Siin on näha tööd, mis on olulised mulle. Varem töötasin ma alati ready- made’ga, kuni 1987. aastani. Viimased kaks aastat töötan ready-made’ga taas. Mänguasjades näeb täiskasvanu erinevaid tähendusi, näiteks “Krabi” meenutab mulle väga maskuliinset vuntsidega meest, kuid tema saba hoopis drag-queeni kleidikaelust. Plakatid metrootunnelites, kaupluste vitriinid, kõik see inspireeris mind. Kuid Michael Jacksoni portree ei baseeru ready-made’il kuigi seda arvatakse, see põhineb ikkagi tema imagol. Radikaalsed iluoperatsioonid, millest lugesin, andsid mulle idee tegeleda Michaeliga. Mu töödes võib sageli leida varjatud tähendusi või kunstiajaloolisi paralleele, näiteks “Couple” on reministsents Michelangelo “Pietast”.”
See on ju tore dekonstruktivistlik spekulatsioon ... Aga võtame portselanist hüperrealistliku Jacksoni kuju, ahv süles.
“Michael Jacksoni portree oli mu kuulsal Banality-näitusel Kristuse rollis.
Mulle ei meeldi oma töid kuidagi stiililiselt liigitada. Kui öeldakse, et mu tööd on kitš, siis on see tegelikult kohtumõistmine, millega ma ei saa nõustuda. Ma ei kasuta mitte kunagi seda sõna. Ma ei saa kitšist aru, ma ei tea, mida see tähendab. Kui seda sõna kasutatakse minu tööde kohta, on see lihtsalt tõlgendaja interpretatsioon. Ma olen teisel pool kitši, ja võin vaid öelda, et olen võib-olla – no kuidas seda öelda - kitši sõber. Ärge mõistke mu üle selliste asjade abil kohut!”
Kui te ütlete, et ärge mõistke mu üle kohut, sest ka teie ei mõista kellegi üle kohut, siis kas on ometi olemas mingeid väärtusi, millest peate?
“Arvan küll, et kunstis on ka mingisugune hierarhia olemas. Mõttetasandil on olemas eelistused, kuid millegi välistamisega ei saa ma leppida. Mina usun polaarsusse. Ja kui teie usute polaarsusse, peate olema inklusiivne, kaasamõtlev. Kunstiteos peab olema suurepärane, ilus, mitte degradeeriv. Muidu ta mulle huvi ei paku.”
Ma ei saa kitšist aru, tunnistas Koons. Huvitav küll, kunagi kümne aasta eest tahtis ta oma esimesele pojale nimeks panna Kitš. Kuid loobus siiski Ludwigi kasuks. Selle muinasjutu keskkonda reaalsusele eelistava Ludwigi, kes oli 19. sajandi II poolel Baieri ekstsentriline kuningas ja kelle valitsemisajal hakati Münchenis rääkima kitšist esimest korda halvamaitselise sentimentaalse laadakunsti tähenduses.
Mulle pakub Koonsi puhul professionaalset huvi eelkõige tema suhestumine enesereklaami strateegiatega. Nendeks on künism ja pila. “Kunst ei huvita mind”, on Koons ülbelt korranud 1990. aastate algul kui teda kõige rohkem Ameerikas sõimati. Kuid kas tema sellisel hoiakul pole sama tähendus kui kõmu-uudistel? Koons paneb meid kogu aeg järele mõtlema, kas teda tuleb tõsiselt võtta. Ehk tänu Koonsile muutub 1990. aastatel piir kunsti ja reklaami vahel ähmaseks ning veel hilismodernismis kehtinud kõrge ja madala kategooriad kunstis muutuvad anakronistlikuks. Manipulatsioonid valmisobjektiga seovad teda igal juhul aga ühte ketti Marcel Duchampi ja Andy Warholiga.
Küsin edasi. "Viimane kümme aastat teie loomingut tunnistab varasema võrreldes vähemasti minu jaoks, et sex and rock’n roll ei kujunda teie kunstnikuimagot enam põrmugi. Et skandalisti asemele on astunud siivas kodanlane."
“Vastupidi, arvan, et rock’n rolli on mu elus ja kunstis järjest enam. Kuid ma ütleksin, et ma ei ole tahtnud kunagi teha kunsti, mis provotseerib. Ma tahtsin ja tahan teha loomulikku kunsti, teha kunsti, mis on väga aus.”
"Hüva, aga kas te tõesti usute, et teie looming on konsumerismi kriitika ja muudab maailma paremaks?"
“Olen alati nautinud popkunsti ja mulle meeldib popi viis kujutada tähtsaid asju ja lauseid. Ma naudin objekte, mis mängivad iseenda tähendustega, sest iseenda tähenduste peegeldamine ja dekonstrueerimine on minu jaoks ainus tee, kuidas täis puhuda oma elu, justkui mingisugune väljapanek. Nii et ma olen rohkem huvitatud elust kui konsumerismist, väljaarvatud juhul, kui see tuleb mu enesereflektsioonile kasuks.”
Helsingi väljapaneku visuaalse keskme moodustavad gigantsed lasertehnikas värvifotod soft-porno-seeriast “Made in Heaven”. Koons poseerib neil oma tollase naise, ungarlannast Itaalia pornotähe Ilona Stalleri aka Cicciolinaga. Fantaasiat ei pea kasutama, et mõista, millega kaks alasti kuju neil piltidel tegelevad. Taas kasutab Koons popi strateegiat, kuid tulemus on minu meelest lihtsalt löök hea maitse vastu. "Mister Koons, kuidas te defineeriksite pornograafilist kunsti?"
“See on mulle natuke keeruline küsimus. Tean vaid, et ainus kunst, mille vastu tõeliselt olen, on selline kunst, mis alandab kedagi, teeb kellegi üle nalja, madaldab kellegi individuaalsust.”
"Mängisite 1980. aastatel edukalt New Yorgi börsil. Kas suhestusite börsil rohkem ärimehega või kunstnikuga?"
“Kunstnikuga. Õieti oli see kombinatsioon mõlemast… Olin alati kunstnik, kuid sõltumatus on olnud minu usk ning börsil raha teenimine tegi mind täiesti sõltumatuks kunstimaailmast, ja võimaldas mul teha kunsti ilma abiraha palumata või ilma kollektsionääride abita. Kuid see võimaldas mul ka avastada, kui “vaene” on ärimaailm võrreldes kunstimaailmaga.”
Mark Kalev Kostabi üritas sama, aga teiste vahenditega, mainin.
“Kostabil oli stuudio üsna minu oma lähedal. Ma pole tema kunstitegevust eriti jälginud, tean küll, et ta kuulus East Village’i kunsti-ilma nagu minagi omal ajal. Tal oli suur stuudio Kostabi World, mul oli suur stuudio abilistega … Aga ma tõesti ei tea temast rohkem, sorry.”
"Mitu inimest teie ateljees praegu töötab?"
“Umbes 40.”
"See on ju lausa manufaktuur!"
“Ei, ma ei ütleks nii.”
"USAs olete oma “Made in Heaven” sarjaga ajanud tarka näitusepoliitikat, korraldades näitusi põhiliselt eragaleriides. Seetõttu pole te jäänud ka tsensuuri hambusse nagu Mapplethorpe’i näitus riiklikus muuseumis paar aastat varem, 1989. Kriitika süüdistas teid muidugi, eriti naise alandamises. "
“Sõltub siiski, kus oma töid näitasin. Eragaleriides loomulikult tsenseerimist polnud, kuigi publiku reaktsioone oli igasuguseid.”
Intervjuuks lubatud aeg saab täis kui korraga astub saali Koonsi palju noorem abikaasa – frivoolset Cicciolinat ei meenuta ta millegagi – , kaks virilat mudilast käe otsas. Lapsed jooksevad ühe “Made in Heaveni” ees seisva isa juurde ja Koons silitab neil pead. On aeg esitada viimane küsimus.
Teie värvitud kujud sarjast “Banality” tegid teie kavandite järgi 1980.-90. aastatel valmis Saksamaa ja Itaalia Tirooli mägikülade vilunud puunikerdajad, kes voolivad siiani katoliku kirikuile pühakufiguure. On teil nendega veel kontakte? Või töötate te veel nendega mingite projektide kallal?
“Ma külastan neid inimesi siiani, eriti Itaalias ja Baieris Oberammergaus. Kuid viimased kümme aastat pole ma neilt ühtegi tööd tellinud. Lihtsalt käin neil külas ja ütlen tere.”
Neile, kes tahavad teada saada “kogu tõde kitšist”, annab Jeff Koonsi näitus ainult 80 kilomeetrit Tallinnast põhja poole ainulaadse võimaluse. Hoiatan ette, et aina ilust ja armastusest jutustav Koons (vt intervjuud kataloogist) on endiselt kaval mängur, kes teab, kuidas süütu vaataja lohku tõmmata.
Koons provotseeris vaidlust kunsti olemusest rohkem kui keegi teine lääne kunstnik president Reagani valitsemisajal, kuid tema tänane looming – kummiloomad veidrates installatsioonides, kollaažlikud õlimaalid – pakub vähe pinget. See on selline dekoratiivne fun-art, hoiakult pigem lastetuppa kui kunstisaali sobiv. Minu jaoks tegi Koons viimase intrigeeriva töö aastal 1992 – elavatest lilledest 12 meetri kõrguse istuva koera kuju “Puppy” Kasseli "Documentale" Arolseni barokklossi ette. Hüperkitši etalon, ja teisalt ka kontekstuaalse identiteediga seotud. Muide, Koonsi läbimurre tuligi Euroopa kaudu. 1992 korraldas Amsterdami Stedelijki muuseum tema esimese retrospektiivi. Unustamatu näitus. Poodiumidel massikultuuri fetišid ja banaalsed suveniiriosakondade nipsasjakesed – Roosad Pantrid, jõuluinglid, kaisukarud. Midagi sellist polnud ma kunstisaalis näinud.
Rõhutan lõpuks, et banaalseid narratiive kujundavad ja loovad meedia ning reklaam. Pakutakse kõike, mis peab saama kaubaks, mida saaks reklaamida ja müüa. Kõik peab lihtsamaks saama ja vastama lihtsatele loosungitele ning iseloomustustele. Pakendi ja imago roll on siin niigi selge. Alates 1991. aastast on ka Eestis loodud tingimused Jeff Koonsi aja saabumiseks.
Seepärast töötab Koonsi näitus meie jaoks ka hoiatusena.
Jeff Koonsi ülevaatenäitus Helsingi Tennisepalees, kestab 10. aprillini.
Jeff Koons
sündinud 1955
1975 lõpetas Art Institute of Chicago
1976 asus elama New Yorki
1977 esimesed ready-made teosed
1985 esimene isikunäitus
1986 kolib ajutiselt elama Münchenisse
1987 osaleb Whitney biennaalil
2002 Prantsuse Auleegioni kavaler
