Esmalt tahaksin teid tänada. Ma olen harva näinud filme, mis ­vaatajale nii isiklikult lähedale jõuavad, ­nagu “­Daddy Longlegs”. Maailm, mille te loote, on eriline, isegi kõige kurvemates ja kohutavamates hetkedes peitub midagi äärmiselt naljakat. Kuidas on võimalik praegu Ameerikas teha nii isiklikku ja kompromissitut filmi?

See võib kõlada veidralt, kuid filmi tehes mõtlesime tõesti üksnes isiklikest emotsioonidest ja ideedest, mitte aga sellest, kuidas publik seda vastu võtab.

Mis lugu filmi pealkirjaga on? Kas see on siis “Tooge pisut rosmariini”, “Dad­dy Longlegs” või “Lenny ja lapsed”?

Me kirjutasime filmi kui “Tooge pisut rosmariini”. See on kuidagi musikaalne… ühtaegu kaunis ja kole, nagu see lugugi. Hiljem öeldi meile, et “Tooge pisut rosmariini” ei saa korralikult prantsuse keelde tõlkida, nii sai sellest “Lenny ja lapsed”. Ameerikas öeldi meile, et “Tooge pisut rosmariini” (“Go Get Some Rosemary”) ei saa ka inglise keelde tõlkida ning peaosatäitja Ronnie’ga (Ronald Bronstein) viimases meeleheites telefonis asja arutades pakkusime välja “Daddy Longlegs” (tõlkes ämblik). Siin Ameerikas on ämblikega seotud ka nii palju müüte… nad tapavad sääski… neil on kõige tugevam mürk, aga nad ei suuda nahast läbi hammustada. Need omadused on Lennys kõik olemas.

Teie filme on sageli võrreldud John Cassavetese töödega. Mulle näib, et see pole eriti täpne. “Daddy Longlegs” on palju heatahtlikum, mitte nii hüsteeriline ja morn kui selle hullu kreeklase maailm.

Meie meelest on sul õigus, aga tema tegelaste sisemine hullus köidab meid ka. Keegi ütles, et kui Cassavetes sisse suumib, siis sinna ta ka jääb, meie aga teeme lõike kohe pärast suumi. Tema kaadrid on pikad ja kaamera jääb emotsioonidele peatuma, meie seevastu üritame nende eest põgeneda, kuni enam kuhugi joosta pole ja tuleb neile näkku vaadata. Me armastame ja austame tema töid ning saame neist tohutult inspiratsiooni. Minu meelest on tema filmide esteetika see, mis võrdlust põhjustab, samuti süvenemine teatud tegelaste emotsioonidesse ja tunnetesse kogu filmi vältel. Aga selle filmi tarbeks vaatasime ka Jean Vigo, Mike Leigh’, Robert Bressoni filme ja, mis kõige tähtsam, Robert Krameri “Milestonesi”.

Ma saan aru, et see on autobiograafiline film. Kui palju filmis toimuvast on võetud otse tegelikust elust? Ma mäletan, sa, Benny, rääkisid mulle, et toona juhtus sinuga hullemaidki asju…

See on tõsi. Meiega on juhtunud palju hullematki. Et see auditooriumile kohale jõuaks, jahvatasime selle peeneks ja pressisime tabletiks. See on sada protsenti emotsionaalselt autobiograafiline film. Me ajasime segi faktid, reaalsuse, nii nagu mälu neid moonutab, et teha need vastikud tunded ja emotsioonid nii meie endi kui vaatajate jaoks veelgi tugevamaks. See oli ainus võimalus meie peades valitseva segiklopitud reaalsuse jäädvustamiseks.

Kuidas teie vanemad filmile reageerisid? Kas te näitasite neile käsikirja?

Isa jaoks kujutas film mõistmist ja kaasaelamist. Film püüab mõista meest, kes on sattunud meeleheitlikku olukorda, ja see mõistmine saab lähtuda ainult armastusest. Aga ühtlasi saab see toimuda ainult kriitika kaudu. Vahel on põhjus, miks te kedagi armastate, ühtlasi põhjus, miks te olete tema suhtes kriitiline. Selle poolega haakus ka meie ema. Ta nägi meid esimest korda oma isa tegusid kritiseerimas ja võttis seda kui õigeksmõistmist. Aga nendesamade asjadega tegelesime me ka lahutatud peres üles kasvades. Kahed erinevad püüdlused. On suurepärane, et meil õnnestus seda kahekordset vaatenurka jäädvustada.

Kui palju filmist õigupoolest käsikirjas oli? Kui palju oli improviseeritud?

Me kirjutasime loo täiesti valmis ja tegime kõigi stseenide skriptid, kuid jätsime suurema osa dialoogist näitlejate hooleks. Me tahtsime, et nad oleksid vabad ütlema seda, mis nende seest tuleb. Kasutasime improt suuremate eesmärkide saavutamiseks, näitlejate keele ja nüansside tabamiseks.

Kuidas oli filmi režiiga seotud peaosatäitja Ronald Bronstein, kes on ka ise režissöör? Kas teis ei tekitanud aukartust keegi, kes on teinud nii drastilise filmi kui “Frownland”?

Me palusime Ronaldit oma filmi just tema “Frownlandi” pärast. Side, mida me tema filmiga tunnetasime, nii esteetilisel tasandil kui intellektuaalses ja emotsionaalses mõttes, ütles meile üht – seda, nagu oleksime juba sünnist saati sõbrad olnud ning lihtsalt ei olnud veel kohtunud. Nüüd oleme nagu üks hull aju, mis genereerib samu nalju ja lõpetab üksteise lauseid. Ronald oli meie mees teisel pool rindejoont – tema abi oli vaja laste (Sage Ranaldo, Frey Ranaldo) “lavastamiseks” seestpoolt, et säilitada neid tõelisi emotsioone, mida me jäädvustada tahtsime. Aga see “lavastamine” põhines muidugi meie kolme omavahelisel tundidepikkusel planeerimisel. Meil oli vaja, et lapsed kiinduksid temasse kui isasse ning meiepoolne ülemäärane sekkumine oleks seda takistanud.

Kuidas te lastega võtteplatsil hakkama saite? Ma saan aru, et teie meetodid on segatud mänguga?

Oops, me sattusime Ronaldi küsimusega hoogu, s.t vaata uuesti eelmise küsimuse vastust. Nipp on selles, et me ei andnud lastele teksti ette, aga kohtlesime neid alati omasugustena. Laste filmimine tähendab suurt stiimuli peitmise (sisalik karbis, kokkupakitud korter) protsessi, et reaktsioonid oleksid võimalikult ehedad ja mitte mingil juhul vaoshoitud.

Te olete vennad. Benny on noorem, Josh pisut vanem. Kes keda rohkem terroriseeris?

See oli üsna võrdne. Kiusasime kordamööda.

Juba siis, kui Sundance’il kohtusime, näis mulle, et olete koos väga harmoonilised. Kuidas teie ühine loomeprotsess tegelikult areneb?

Ideede üle on kõvasti võitlemist ja eriarvamusi, aga kuna me oleme vennad, siis on tüli viie minuti pärast unustatud. Pealegi on meie hullus elus ainus kindel asi olnud see, et oleme teineteise jaoks olemas.

Kui olite lapsed, siis filmis isa 8 mm kaameraga isegi kõige tühisemaid pisiasju ja toiminguid teie elus. Kas sellepärast teetegi nüüd filme?

Jah. Tema süstis meisse oskust vaadata olevikule nii, nagu see oleks juba minevik. Ta keskendus väikestele hetkedele. Sünnipäevapeol filmis ta õhupalle, mida lapsed lendu lasid, mitte lapsi. Midagi pidi neis vahepealsetes hetkedes olema, mis meid mõtlema pani. Pealegi sundis see meid suhtuma kaamerasse nagu haamrisse, nagu töövahendisse.

Elada tuleviku nimel, et saada mälestuseks minevikust. Kas see polegi filmitegemise sisu, jäädvustada elamust, et saaksid selle võltsversiooni hiljem vaadata?

Kas mäletate oma esimest filmielamust?

Nihverdasime isa sahtlist ükskord Kubricku “Kellavärgiga apelsini”, ta ise jälle näitas meile filmi “Kramer Krameri vastu” kui ühte viisi meie endi elu mõista. See õpetas meile, et film võib olla omaenese elu mõistmisel peegliks.

Kas ma saan õigesti aru, et kumbki teist pole tegelikult filmi õppinud? Ja kui nii, siis miks?

Siin sa eksid. Me mõlemad õppisime filmi Bostoni ülikoolis. Õigupoolest õpetatakse seal kommunikatsiooni, ja kaamerat ei lasta enne puutuda, kui oled poolteist aastat õppinud kirjutamist, filosoofiat, ajalugu, filmindust. Meil olid sellised õppejõud nagu Ray Carney ja Ted Barron, kes mõlemad näitasid meile uusi viise filmist aru saamiseks. Tedi aine oligi “filmist arusaamine”. Tema püstitas esimesena küsimuse, miks kinos kasutatakse reaalsust, mis eesmärk on reaalsuse võltsimisel.

Kui suur teie meeskond on? Arvan ma õigesti, et teil käivad asjad kõik-teevad-kõike stiilis?

Meeskond oli väike, kõige enam seitse-kaheksa inimest, ja vähemalt kaks meist tegelesid kaamera ja heliga. Väiksus teki­tab intiimsust, mis minu meelest ­paistab stseenides ka välja. Meeskonnas on kõik igaks juhuks võimelised kõike tegema. Mida rohkem on inimesi, kes lihtsalt niisama passivad, seda rohkem on osatäitjatel põhjust ebamugavuseks ja halvaks esinemiseks.

Pärast filmi esitlust Sundance’il vastasite küsimustele valehabemeid kandes. Mis värk sellega oli?

Heh, habe oli selleks, et me visuaalselt tunduks ühe ja sama isikuna.


„Daddy Longlegs”
R: Joshua ja Ben Safdie. Osades Ronald Bronstein, Sage ja Frey Ranaldo, Eleonore Hendricks jt.

USA 2009. Festivalid - Cannes, Sundance. Linastub kinos Sõprus.

Relvitukstegev ja soe, samal ajal oimetuks hirmutav must komöödia pühapäevaisast (Ronald Bronstein), kes saab aastas vaid kaks nädalat oma nutikate poegadega (Sage ja Frey Ranaldo) koos veeta. Lenny on kinomehhaanik, kelle elus on hädaolukord rutiiniks saanud, kes on
krooniliselt vastutustundetu, ja samal ajal armastusväärne ja hooliv. Tema tüdruksõber (Eleonore Hendricks) on hapra enesehinnanguga ja kolossaalsete ego-probleemidega tütarlaps, kellest Lennyle tuge pole, vastupidi, ta vajab ise tuge ja tähelepanu rohkem isegi kui Lenny lapsed. Film tõuseb üldistuseks emotsionaalselt eelteismelise ikka kinni jäänud 30+ põlvkonnast, kes hulbib elumeres ilma kaardi ja kompassita. Sellises elus on põnevust ja särtsu, kuid ka suureks
saamine tundub pärast seda filmi päris hea plaanina. 

Noored vendadest režissöörid on New Yorkis filmindusega tegutsenud juba mõned head aastad, eelmine festivalidel edukalt esinenud film oli "The Pleasure of Being Robbed", kus peaosa mängis samuti lavastaja Joshua elukaaslane Eleonore Hendricks. Beni kontol on hulganisti lühifilme. M.T.