“Me Too”

(Tigerspring)


Ei teagi, kas “Me Too” on päris päris-album, aga muusika on see kindlasti. Nimi I ­Scream Ice Cream rinnasildil, valmistab kodus muusikat Taani pisut popedu maitsnud duo Junior Seniori kitarrist, kiiboordist, vokalist Jesper Mortensen. Ühise nime “Me Too” all andis Jesper elektrooniliselt välja kolm lugu. Ühe 25minutilise, ühe 35minutilise ja ühe 45minutilise loo. Kui sa need ülipikad mp3d plaadile keevitad, saad duubel-CD-Ri.


Duubel-CD-R-i filtreeritud kütet. Nimelt ei ole Mortensen viitsinud konkreetseid lugusid – alguse ja lõpuga – kirjutada. Selle asemel lõbustas ta enda magamistoas introde, hookide, refräänimoodustiste – jupikeste tekitamisega. Ehk siis keskendus nendele kõige intensiivsematele, kõige olulisematele, kõige sütitavamatele osadele muusikas. Hea mõte. Ja monteeris need kahe- kuni kolmeminutilised visandid, loo-alged, muusikalised “märkmed” kolmeks ülipikaks nonstop-tantsulooks kokku. Napakas mõte.


Süntesaatori- ja trummimasina helidest, skrätšimisest ja fragmentaarsetest vokaalidest ning paarisajast meloodiamõttest koosnev “Me Too” on põhiolluses elektromuusika. Elektro oma erinevate lõigete järgi – vana kooli hip-hop, elektro-house ning puhapop. Ja kogu komplekt on hiiglaslik ja kiiskavalt neoonne light-stick uusreivi hedonistlikus pärakus pidurdamatult jõnkslemas.


105 minutit ühte tünni valatud elektrosketše – kas igav ei hakka? Vahest ikka hakkab – produktsiooni-ideeliselt on see mats üsna lo-fi. Ja isegi ajudele võib pisut käia, aga “Me Too” ei ole mõeldud brainy kogemusena (nagu näiteks Villalobose samalaadne ühes-jorus-tantsumiks­album “Fabric 36” [mis on siiski ka igavam!]). “Me Too” on ogar block-party reiviõhtu, otseülekanne ühe mehe ajust sinu stereotesse, pidu koos väga vajalikke momentidega baari- või peldikusappa minemiseks. Hiilgav.
8