Iain Banks (16. II 1954 – 9. VI 2013) in memoriam
Kui pühapäeval, 9. juunil lahkus 59aastaselt Iain Banks, suri teatud mõttes kaks kirjanikku.
Nimelt jaguneb selle, vaid kahe kuu eest avalikkust oma kaugelearenenud sapipõievähist teavitanud šoti autori looming üsna täpselt kaheks. Raamatud, mis ilmusid Iain M. Banksi nime all, liigitas autor ise ulmekirjanduseks. Iain Banksi nime kaanele kirjutades avaldas kirjanik aga nii-öelda tavalist belletristikat.
Kuid tegelikkus on muidugi palju keerulisem. Mereväeohvitseri ja iluuisutaja poja rahvusvaheliseks bestselleriks saanud debüüt “Herilase vabrik” (The Wasp Factory, 1984, e.k 1999) on leidnud tunnustust nii õudus-, ulme- kui arenguromaanina. Eri küsitlustes ja edetabelites on “Herilase vabrik” jõudnud nii 100 parima romaani kui 100 parima õudusromaani hulka. Samuti on seda teost kirutud – romaan olevat liiga võigas, kirjeldavat liiga detailselt vägivalda nii inimeste kui loomade vastu ja autori positsioon jäävat seejuures liiga ükskõikseks, külmaks, erapooletuks …
Iseenesest on siin loetletud mõned Banksi tugevaimad küljed – oskus luua erinevaid maailmu, elada neisse sisse ning kirjeldada neid ühtaegu üksikasjalikult ja neutraalselt, jälgivalt, nii et lugedes tulevad vastavalt kirjelduse sisule peale hirmu-, jälestuse- või hoopis naudinguvõdinad. Meenutagem või “Mõtle Phlebasest” (Consider Phlebas, 1987, e.k 1998) ahastavat lõppu või “Mänguris” (The Player of Games, 1988, e.k 2000) kirjeldatava Azadi impeeriumi kolmesoolise ühiskonna võõristust tekitavat hierarhilist ülesehitust …
Kuid toona, 1984. aastal, mil “Herilase vabrik” ilmus, oli see alles tulevik. Mitte küll kauge tulevik, sest debüütromaani edu võimaldas Banksil nüüdsest pühenduda eranditult kirjandusele, kuid siiski tulevik. Konsultandi-, tehniku- ja arveametnikutöö oli minevik ning enam-vähem tempoga üks raamat aastas hakkas Banks nii Iaini kui Iain M-ina avaldama teoseid, millest osa on puhas ulme, osa pole seda mitte ja osa on kuskil piiri peal – kohas, mida kirjanik Neil Gaiman nimetas oma järelehüüdes Banksile “teadusliku fantastika, fantaasiakirjanduse ja peavoolu rahutuks ristmikuks”.
Kokku jõudis Banks oma eluajal avaldada 26 romaani, kaks jutukogu ning – viskisõbrast šoti kirjaniku jaoks on see vist peaaegu et kohustus – reisiraamatu Šotimaast ja selle rahvusjoogist. 2003. aastal ilmunud Raw Spirit, mida võib tõlkida kui “Puhas vaim”, on ka raamat, mille kohta autor ise ütles, et tundis end seda kirjutades tavalisest rahulikuma ja vabamana.
Vahetult enne surma sai Banks valmis ka oma viimase romaani. “Karjäär” (The Quarry), milles eelinfo kohaselt tuleb juttu ka vähihaigusest, ilmub Suurbritannias juba 20. juunil.
Eesti keelde on tõlgitud viis Banksi raamatut. “Mõtle Phlebasest”, “Mängur” ja “Relvade kasutus” (Use of Weapons, 1990, e.k 2000) esindavad autorile enim tuntust ja tunnustust toonud teaduslik-fantastilist “Kultuuri”-sarja. “Herilase vabrik” ja “Äri” (The Business, 1999, e.k 2002) ilmusid Iain Banksi nime all ning seega vähemalt autori enda järgi otseselt ulme alla ei kuulu. Ometi ei saa ka neid nimetada üheselt realistlikeks – ei “Herilase vabrikus” ega “Äris” ole aga mitte kirjeldatav maailm tervikuna fantastiline, vaid seda on detailid. Kui neist esimest on nimetatud õudusromaaniks, siis teist võib vaadelda kui vandenõufantaasiat – “Äri on peaaegu kõikvõimas ja hoolikalt tähelepanu vältiv ülemaailmne organisatsioon, mis sündis enne kristlikku kirikut, kui mitte enne Rooma impeeriumi” ütleb tekst raamatu tagakaanel.
Banks oli niisiis autor, kelle haare ulatus kaugele – seda nii ajas kui ruumis. Tema “Kultuuri”-tsükli teoste tegevus hõlmab perioodi keskajast 30. sajandini ning selle tegevusraadius ulatub isegi väljapoole meie galaktikat, näiteks Väikesesse Magalhãesi pilve. Lisaks oskab Banks suurte asjade kõrval rääkida väga intiimsetest asjadest – armastusest, õnnest, soovide ja tegelikkuse, vaimu ja võimu, tehnika ja bioloogia vastasseisust. Selliselt on tegu autoriga, kelle loomingul on jääv väärtus ka tehnilises ja ühiskondlikus mõttes kiiresti muutuvas maailmas, sest – tsiteerides jällegi Neil Gaimanit – “isegi halvad (Banksi raamatud – Toim.) olid head ja head olid vaimustavad”. Jääb üle vaid loota, et neid ka senisest rohkem eesti keelde tõlgitakse.
