Rebuse seekordne kaasus keskendub 90ndate alguse Põhja-Britannia teravatele poliitilistele intriigidele (IRA, UVF), mis seovad endaga hämaraid relvatehinguid, koledaid roimasid ja rahapesu. See kõik toimub Edinburghi imekauni suvefestivali katte all.

Ian Rankin ehitab lugejale püramiidi, mis on kuni lõpuni Tarantino "Pulp fictioni" sarnane fragmentide jada. Lõpuks langevad kõik tükid omale kohale lugeja peas - avalduvad intriigid ning mõtteainet jätkub kauemaks. Selle kohta võiks öelda, et autor valdab oma ainest niivõrd, et tohib endale lubada selle kallal vägivallatsemist.

Samuti sunnib Rankin lugejat tähelepanelikkusele, esitades hulganisti pisikesi faktikesi, mis võivad kergesti kahe silma vahele jääda, ent omavad suuremas pildis olulist tähendust.

Tõlke kohta võiks ka öelda hea sõna, nimelt on raamat ohtralt vürtsitatud Briti musta huumoriga, mille sõnamängu oli tõlkija vägagi oskuslikult edasi andnud.

Soovitan mitte ära ehmatada sellest, et raamat algul tohutult venib, ja keskenduda parem lk 280 viimastele lausetele: "Rebus hakkas astuma. Ta vist läheb nüüd Sandy Bells'i ja tellib ühe õlle. Aga miks mitte kolm?"