Idüll ekvaatori all
... Juba kaheksa tundi olen ma tormiga võidelnud,
püüdes pimeduses lootsikut ümber pöörata ja veest
tühjendada. Ma ei suuda enam. Ent paat on jälle pinnal. Seon
seljakoti parda äärest lahti, sean masti, purje ja plangust voodi
kohale. Puuvillane puri on veest läbi vettinud, aga küll see kuivab.
Juba see plagisebki jätkuvalt tugevas tuuled. Torm pole veel raugenud,
kuid mina asun uuesti teele...
Hetke pärast astun ma juba rannale,
kus kolmkümmend enamjaolt valget nägu mind hämmastunult vaatama
jäävad. Keegi ulatab mulle õllepudeli...
Olen maabunud
otse puhkekeskusesse, mida peavad Alison Porteous ja Tim Cooper – kaks
endist inglise sõjareporterit, kes on BBC heaks töötades terve
maailma läbi käinud ning tulnud valgustama Uganda sissisõda.
Nad kiindusid sellesse maasse ja otsustasid siin kanda kinnitada. See saar
kannab Bulago saare nime...
Need on katkendid
maailmarändur Mike Horni seiklusi kajastavast raamatust
“Null laiuskraadi”, mida läinud aastal lugesin. Kuna olen ka
ise kiindunud Aafrikasse, viis hiljutine rännak mind mõni
nädal tagasi Ugandasse. Kuigi reisi peaeesmärk oli matkata
mägigorillade juurde, saatis mind õnnelik juhus ka Bulago
saarele.
Nagu Mike Horn, nii sain ka mina tunda järve tormi ja
tuult. Esimesel korral, kui olin saarele pääsemist oodanud ligi kaks
tundi, helistas Tim ja vabandas, et paat on katki, mistõttu pidin
öö veetma Kampalas. Järgmisel hommikul oli Tim ise koos minu ja
veel paari “merehädalisega” paati ootamas. Timi naabrimees
aitaski meid seekord hädast välja ja juba 20 minuti pärast
randusime Bulago saarel.
Tundub, et õlut joovad kõik,
sest kõigile saabujatele, kuigi oli varane hommik, pisteti pihku
õllepudel. Puhkeasutusel on kuus bangalo tüüpi majakest,
igaüks neist suudab majutada maksimaalselt neliteist külalist. Viin
oma asjad tuppa – mulle meeldib siin.
Bulago
pindala on vaid pisut enam kui kaks ruutkilomeetrit.
Kümnekilomeetrisest rannajoonest moodustavad liivarannad umbes kaks
kolmandikku, ülejäänud osa katavad paljandid ja madalad
rannajärsakud. Lahe ümbruses on maa väga viljakandev ja osalt
puudega kaetud. Saare loodeosas asub isegi väikene vihmametsaga kaetud
ala.
Saar kuulub LVSC-le (Lake Victoria Sailing Company) ja nad on
võtnud eesmärgiks muuta saar võimalikult isemajandavaks.
Mitmed saarel tegutsevad farmerid pakuvad müügiks suurt valikut puu-
ja aedvilju (Bulago ananassid on lihtsalt taevalikud). LVSC usub, et Victoria
järv on suurepärane investeerimisvõimalus. Võttes
arvesse läheduses paikneva rahvusvahelise Entebbe lennujaama olemasolu,
kust lend Euroopasse kestab kaheksa tundi, pea olematut ajavahet ja
mõõdukat kliimat, mis meenutab lõputut (mõnusat)
Euroopa suve, võib tõmmata paralleeli Victoria järve ja
Euroopa ning Kariibi mere ja Põhja-Ameerika vahel.
Rannaäärsed maatükid kuuluvad hetkel 20 kohalikule ja
sisserännanud elanikule, kuid ka Londoni finantstegelastele ja
filmiprodutsentidele. Lisaks sellele tegutseb saarel ka eksklusiivne klubi,
mille liikmeteks on kohaliku ärieliidi esindajad. Üheaakriste
rannaäärsete kruntide pindalaks on 40 korda 101 meetrit, millest 40
meetrit külgneb rannaga. Sellise maatüki hind on 30 000 USA dollarit
ja sellele lisaks tuleb tasuda 300 dollarit iga-aastast teenustasu.
Ostjad saavad edasiandeõigusega maakasutusõiguse 46 aastaks.
(Uganda seadused ei luba mittekodanikel Mailo maad omada.) Soovi korral
võib väikse lisamakse eest maa
kasutusõigust pikendada täiendava 49 aasta võrra.
Kuna Ugandas ei kehti ehitusalaseid piiranguid Kampalast
väljas asuvatele piirkondadele, on Bulago rannamaja ehitamiseks vajalik
paberimajandus pea olematu. Juba esimese koos veedetud tunni jooksul
küsitakse ka minult, kas ma ei tahaks endale aastaringset suvekodu
soetada. Noh, vähemalt ma mõtlesin korra selle peale. Kohalikud
joovad õlled lõpuni ja suunduvad oma kodudesse.
Järgmisel päeval, kui ma ootasin võimalust minna
järvele veesuuskadega sõitma, sattusin jutustama Timi
sõbraga. Kui ta ütles, et Tim on endine ajakirjanik, küsisin,
kas seesama Tim Cooper raamatust “Null laiuskraadi”. Loomulikult
polnud mitte keegi kuulnud sellest põnevast raamatust, küll aga
mäletati “hullu Miket”, kes viis aastat tagasi nendelt abi
sai. Nad söötsid ja jootsid teda, andsid kaasa riideid ja pakkisid
kaasa võimalikult värske varustuse. Kuna Alisonil olid ja on
väga head sidemed Uganda valitsusliikmetega, siis mõeldi välja
“põhjus”, kuidas Mike saab siseneda Kongo DVsse,
kus käis sellel ajal kodusõda. “Piirideta arstid” oli
programmi nimi, mille liikmeks Mike vormistati ja kaaskirjad ning dokumendid
kaasa anti. Pärast seda, kui Mike Horn Kongosse suundus, puudus temaga
igasugune edasine side. Alison ja Tim olid hiljem saanud Šveitsist kirja
tänuga külalislahkuse eest, mis talle Bulagol osaks sai.
Lubasin kohe Eestisse jõudes saata raamatu kirjastaja
andmed, et neil oleks võimalus see endale tellida. Amazonist leidsime
vaid saksa- ja prantsuskeelsed versioonid ja eestikeelsega pole neil ka midagi
peale hakata. Loodan, et nad leiavad raamatu kord ka ingliskeelsena.
Ugandasse ja Aafrikasse on Tim ja Alison
endiselt armunud. Alisoni lapsed käivad Kampalas koolis, Timi 19aastane
tütar... suri sellel kevadel malaariasse. See on haigus, mida kutsutakse
Aafrika katkuks. Vaid kerge nohu ja palavik, mis näivad nii gripile
omased, kuid tegelikult võivad endas peita surmavat tõbe. Sel
korral läks aega vaid üks nädal. Mitte keegi meist ei ole sada
protsenti kaitstud ühegi haiguse vastu – mitte kunagi, ja ei saagi
olema.
Laialt on levinud arvamus, et Aafrika
kubiseb haigustest. See arusaam on väär. Tegelikult on Aafrikas
lihtsalt vähem arste kui mujal ja nii tundub, et haigusi on rohkem. Tihti
seostatakse järvega selliseid haigusi nagu bilhartsiaas, unitõbi ja
malaaria. Bilhartsiaas on lokaliseeritav putukate poolt levitatav nakkushaigus,
mida on õigete tervishoiumeetmete rakendamisel lihtne vältida.
Sellesse haigusesse nakatumise korral piisab koheseks tervenemiseks mõne
tableti võtmisest. Uganda Tervishoiuministeerium on algatanud projekti
selle haiguse täielikuks väljatõrjumiseks ning Bill Gates
Foundationi rahastatavat projekti katsetatakse esimese piirkonnana just Bulago
saarel. Hiljutised testid on näidanud, et Bulago Lodge’i piirkonnas
bilhartsiaasi pärast rangete hügieeninõuete rakendamist ei
esine.
Lahkun saarelt lubadusega olla juba
vähemalt aasta pärast tagasi, kaasas grupp seiklusjanulisi eestlasi,
kes kindlasti sooviks matka mägigorillade juurde ja pärast seda
mõnusat puhkust Bulago saarel. Tim lubab kõik eestlased
avasüli vastu võtta ning nii kauaks, kui järgmine eestlane
sinna saarele satub, jätan talle mälestuseks pudeli Viru Valget.
Kohtumiseni.