“Préliminaires”
(EMI)
Enam kui
Stones, enam kui Sabbath tähistas Iggy Popi kunagine The Stooges minu
jaoks klassikalise maru-rock’i kogu kõikvõimsust. Aja
jooksul, üha ja üha kuulates, kuidas too bänd maise maailma
seatud ahelaid ragistas, taipasin aga järjest tihedamini küsida, et
mida teeb Iggy, kui ta ükskord vanaks saab. Võib öelda, et ega
ma ära ei arvanud...
Kes tahab, võib muidugi muiata, kui
avalugu, Iggyst endast ainult õige pisut vanema prantsuse poplaulu cover
“Les Feuilles Mortes” käima läheb. Aga kui teile tundub,
et see suitsuse kohviku lõhnaga jahedas toonis saksofoniga
noir-džäss on miskitmoodi camp, siis olete pehmelt öeldes lihtsalt
aeglase taibuga. See on palju sügavam ja palju parem. Ma ise muigan ka,
aga sellepärast, et üks ammune anekdootlik tõsilugu tuleb
meelde. Lugu naisest, kelle tutvumiskuulutus ütles, et ta otsib meest Iggy
Popi keha ja Leonard Coheni vaimsusega. Ja kui Cohen talle oma telefoninumbri
saatis, jõudsid nad tõepoolest küll vaimse vestluseni, aga
mitte kaugemale. See titaanide suur vastasseis keha ja vaimu skaalal tuli mulle
meelde, sest Iggy liigutab siin oma sisekaemusi kohati vägagi Leonard
Coheni võtmes. Aga kui see on Cohenile tagantjärele omamoodi
võit, siis seda on ta ka Iggy Popile. Ta on 61, taeva päralt!
Milliseid võite peale vaimsete, peale oma keha üle saavutatud
võitude ta veel vajaks? Tema keha ongi siin plaadil võidetud
– see sooniline ja võitlushimuline noore Iggy keha, kuid ka palju
vanema Iggy sooniline, luitunud, vermeis ja varemeis keha asuvad mõlemad
kusagil eemal, tähtsamate asjade taga. “Préliminaires”
on väga minimalistlik plaat, ekspressiivsusest samavõrra vaba kui
Johnny Cash või Clint Eastwood. Iggy – selgub – on laulja,
kes oskab sirgelt seista, kuid hoiab varju, ei ava siin-seal eriti suudki, kuid
tema vaim näib töötavat.
Kui me tahame teada, mille
kallal Iggy Popi vaim siin töötab, siis tuleks osutada prantsuse
kirjanikule nimega Michel Houellebecq, eriti tema neljandale romaanile
“Saare võimalikkus”. Iggy laenab sealt ühe
põgusa katkendi ja loeb selle nime all “A Machine For
Loving” ette. See on koera surma mõtestamise lugu ning kes on
korrakski kuulnud 40 aastat nooremat Iggyt “I wanna be your dog!”
haukumas, oskab tema väärikalt fatalistlikke tunderõhke
paremini jälgida. Aga see tsitaat pole ainus, milleks ta Houllebecqi
näib vajavat. Kogu tolle kalduvus jälgida inimese väljakurnamist
tema ihade kaudu erutab omaenese väsimustele õiget
väljenduskeelt otsivat Iggyt sel plaadil.
See pole päris
ühtlane plaat ehk tasemelt, kuid meeleolult tolle tõdemuse kiuste
seda enam. Isegi tema (ja meie) seisukohalt tavapärane ja traditsiooniline
“Nice To Be Dead” teab teiste siinsete lugude kõrval midagi
kaasa rääkida. Aga nagu iga teisegi lauluga siit – ta
räägib ainult siis, kui taipate kuulata.
8
