Iguaan laguneva veranda all

“Iguaani öö”

Autor Tennessee Williams. Lavastaja Ingo Normet. Osades Anne Reemann, Rain Simmul, Ago Roo, Piret Kalda, Ene Järvis, Evelin Pang, Mart Toome jt.

Esietendus Linnateatri Taevalaval 13. detsembril 2008.

Ingo Normeti lavastatud “Iguaani öö” Linnateatris esindab professionaalset, ent alalhoidlikku realismi, mida toidab tegijate sümpaatia suure melanhoolse lõunaosariiklase näidendi vastu ja põhjamaine vaoshoitus (või koguni viktoriaanlik siivsus) sõna lihaks mängimisel.

1940. aastatel aset leidvate sündmuste tegevuspaik on Mehhiko paradiisliku ranniku boheemlik võõrastemaja, kus tagandatud vaimulik, nüüd giidi ametit pidav, oma ihade ja hirmude vahel lõhestunud Shannon (Rain Simmul) kohtab meeleheite ja palaviku seisundis väga sümpaatset vanatüdrukust kunstnikku Hannah’t (­Piret ­Kalda, lavastuse hingeminevaim roll) ja tema luuletajast vanaisa (Ago Roo). Neil hoiab silma peal võõrastemaja ­perenaine, terava keele, aga suure südamega lõbus lesk Maxine (Anne Reemann).

Aeg-ajalt tuletab end hüsteeria ja groteskiga meelde kärsitult minema kibelev bussitäis Shannoni turiste, baptistliku tütarlastekooli õpetajaid – kodanlik ­paroodia kõigest, mida Shannon maailmas nägemis- ja kogemisväärseks peab. Neid daame esindab võitlev aktivist Miss Fellowes (Ene Järvise mahlakas esituses), kes ei ihka muud kui brošüüris ette nähtud tingimustel külastada Mehhiko kanoonilisi postkaardi-vaatamisväärtusi. Shannoni gurmaanlus ja ekstsentriline humanism, kombineerituna liiderlikkusega (hõbehäälse alaealise võrgutamine reisi käigus), on neile mitte ainult võõras, vaid ka talumatu.

Ingo Normet on näidendist välja jätnud ajastuomase poliitsatiiri lihava ja natsliku saksa perekonna kujul ja keskendunud üksinduse ja deemonitega heitlevatele peategelastele, kes otsivad midagi, mida epigoon­likud luuletajad armastuseks ei nimetaks, aga mis muudaks ­olemasolemise talutavaks.

“Iguaani öösse” teatri seisukohalt sissekirjutatud vastuolu peegeldub ka lavastuses: on olemas inimlikult puudutav probleem, huvitavad karakterid näitlejatele mängimiseks, ent näidendi suhe ihadesse ja süütundesse, mässu ja meeleheitesse on sama mis Camus’ ja Sartre’i näidendite suhe eksistentsialismi– literatuurne, jahe ja endassesulgunud. Hoopis Beckett oli see, kel õnnestus absurditunnet teatrikeeles väljendada, viies rõhu dialoogilt üle tegelaste abitule seisundile, milles puudub sidusus, loogilisus ja lohutus.

“Iguaani öös” öeldakse ja seletatakse rohkem, kui ridade vahele jäetakse – ei aita ka kunstnik Iir Hermeliini kujundatud muinasjutuline džunglisein, realistlikud korvtoolid ega näitlejate “palavusest märjad näod” – kogu loo legendaarsus, hullus ja palavik väljendub lõpuks vaid sõnades, mitte atmosfääris.