Autor Tennessee Williams. Lavastaja
Ingo Normet. Osades Anne Reemann, Rain Simmul, Ago Roo, Piret Kalda, Ene
Järvis, Evelin Pang, Mart Toome jt.
Esietendus Linnateatri
Taevalaval 13. detsembril 2008.
Ingo Normeti lavastatud
“Iguaani öö” Linnateatris esindab professionaalset, ent
alalhoidlikku realismi, mida toidab tegijate sümpaatia suure melanhoolse
lõunaosariiklase näidendi vastu ja põhjamaine vaoshoitus
(või koguni viktoriaanlik siivsus) sõna lihaks
mängimisel.
1940. aastatel aset leidvate sündmuste
tegevuspaik on Mehhiko paradiisliku ranniku boheemlik
võõrastemaja, kus tagandatud vaimulik, nüüd giidi
ametit pidav, oma ihade ja hirmude vahel lõhestunud Shannon (Rain
Simmul) kohtab meeleheite ja palaviku seisundis väga sümpaatset
vanatüdrukust kunstnikku Hannah’t (Piret Kalda, lavastuse
hingeminevaim roll) ja tema luuletajast vanaisa (Ago Roo). Neil hoiab silma
peal võõrastemaja perenaine, terava keele, aga suure
südamega lõbus lesk Maxine (Anne Reemann).
Aeg-ajalt
tuletab end hüsteeria ja groteskiga meelde kärsitult minema kibelev
bussitäis Shannoni turiste, baptistliku tütarlastekooli
õpetajaid – kodanlik paroodia kõigest, mida Shannon
maailmas nägemis- ja kogemisväärseks peab. Neid daame esindab
võitlev aktivist Miss Fellowes (Ene Järvise mahlakas esituses), kes
ei ihka muud kui brošüüris ette nähtud tingimustel
külastada Mehhiko kanoonilisi postkaardi-vaatamisväärtusi.
Shannoni gurmaanlus ja ekstsentriline humanism, kombineerituna liiderlikkusega
(hõbehäälse alaealise võrgutamine reisi käigus),
on neile mitte ainult võõras, vaid ka talumatu.
Ingo
Normet on näidendist välja jätnud ajastuomase poliitsatiiri
lihava ja natsliku saksa perekonna kujul ja keskendunud üksinduse ja
deemonitega heitlevatele peategelastele, kes otsivad midagi, mida
epigoonlikud luuletajad armastuseks ei nimetaks, aga mis muudaks
olemasolemise talutavaks.
“Iguaani öösse”
teatri seisukohalt sissekirjutatud vastuolu peegeldub ka lavastuses: on olemas
inimlikult puudutav probleem, huvitavad karakterid näitlejatele
mängimiseks, ent näidendi suhe ihadesse ja süütundesse,
mässu ja meeleheitesse on sama mis Camus’ ja Sartre’i
näidendite suhe eksistentsialismi– literatuurne, jahe ja
endassesulgunud. Hoopis Beckett oli see, kel õnnestus absurditunnet
teatrikeeles väljendada, viies rõhu dialoogilt üle tegelaste
abitule seisundile, milles puudub sidusus, loogilisus ja lohutus.
“Iguaani öös” öeldakse ja seletatakse rohkem, kui
ridade vahele jäetakse – ei aita ka kunstnik Iir Hermeliini
kujundatud muinasjutuline džunglisein, realistlikud korvtoolid ega
näitlejate “palavusest märjad näod” – kogu loo
legendaarsus, hullus ja palavik väljendub lõpuks vaid
sõnades, mitte atmosfääris.