Iharuse pliiats
Gustav Klimti näitus “Erootilised paberid” Pariisi Musée Maillolis (61, rue de Crenelle). Avatud kuni 30. maini.
Austerlase Gustav Klimti (1862 –1918) maalid lummavad oma sätendava ornamentikaga. Seal on hõbedat ja kulda, siniselt sillerdavaid kangaid, roosi-roosapalgelisi näokesi, terve rägastik rõngaid, kettaid, kolmnurki, spiraale… “Suudluses” näeme suudlejate päid, nende kehad on nagu lahustunud geomeetria elementide mäng. Jääb kergesti mulje, et karske, romantiline kunstnik tunneb suhteliselt vähe huvi elavate olevuste vastu. Teda paeluvad vormid ja värvid.
Sellise vaatluse järel võib saada tõelise šoki kui lugeda Viini kunstikriitiku Arthur Rössleri elamusest Klimti ateljees: põrandal lebas mitu patakat joonistusi ja terve kassikari teritas seal küüsi. Ateljees oli alati kolm-neli naismodelli ja kümmekond kassi. “Ametlik” töö maalipukil jäi sageli pooleli, sest äkki tundis meister tarvidust naise keha järele. Siis pidi üks modellidest lahti riietuma ja soovitud poosi võtma, mille pliiats siis paberile jäädvustas. Vahel oli inspiratsioon palju lihalikum ja ka siin oskas modell oma ülesannet täita. Jutustatakse, et Klimti isu oli metsik, ka seksuaalsel pinnal, ja kuna tal oli alati mitu modelli käepärast, siis ei tulnud talle mõttessegi end abielu raamidesse sulgeda.
Tõeline Klimt avaldab ennast neis erootilistes - või pornograafilistes – joonistustes, mida autor ei kavatsenud müüa ega üldse kellelegi näidata. Kriitik Olivier Cena järgi võib naise pilgust aru saada, millisesse kategooriasse antud teos kuulub: erootilises visandis on modelli silmad suletud või kaugusesse suunatud, pornograafias sihib naine vaatlejat, ja siin on selleks Klimt ise. Ta ei joonista naist, väidab Cena, vaid iha oma pilgus. Ja tundub üsna loogiline, et sellele järgneb stseen, millel ei ole enam tegemist kunstiga.
120 sellist “erootilis paberit”, mida keegi veel polnud näinud, on nüüd Pariisi publiku üllatuseks välja pandud. Sinine pliiats kollakaspruuni pakkimispaberi taustal vormib peaaegu õhulisi kehasid, millest igasugune ornamentika ja värv välja jääb. Siiski, vahel harva esineb punktike punast, märkimaks huuli või rinnanibu.
Aga tegelikult ei seisagi keha kunstniku huvikeskuses, vaid ainult teatav kehaosa, mida raamib mõni voodilina volt, juuksepuhmas või kokkukortsutatud seelikuäär. Naise seksuaalsus peab olema käsutuses, muud omadused ei näi meistrit huvitavat: “Selle tüdruku tagumik on ilusam ja intelligentsem kui paljud näod,” ütles ta kunagi ühe kena neiu kohta.
Kui palju naisi on Klimti ateljeest läbi käinud , see pole teada. Märkimisväärt paistab, et tema surma puhul aastal 1918 nõuavad 14 järeltulijat osa kunstniku pärandusest. Aga ametlikult tunnustatakse ainult nelja!
Klimt teenib oma dekoratiivsete maalidega palju raha ja teeb vaestele tüdrukutele lapsi, nagu see tolleaegses Viinis kombeks on ja nagu Arthur Schnitzleri isa seda oma võsukesele soovitab!
Komplimendiks Klimtile peab aga ütlema, et tema kõlvatuteemalised “paberid” ei mõju kunagi tülgastavalt. Neis ei leia seda vastikuse vürtsi, mida kohtame näiteks Egon Schiele juures. Ta ei lähe ka kunagi labaseks nagu Auguste Rodin, kes oma vanadusepäevil harrastas pornograafiat. Ajaloolane Werner Hofman märgib, et nõtke ja silitav joon “koob kaitsva tupe, milles anatoomia muundub intiimseks seespoolsuseks alastuse keskel.”
